Aleksander Pilar

All paremal: APilar 51

1950ndatel kujutati rannaelu päris sageli, kusjuures pöörduti pigem arhailise elulaadi poole, keskendumata niivõrd nõukogulikule tööstuslikule kalandusele (kuigi oli ka seda). Arhailiste motiivide toomine maalikunsti oli nõukogude aja ränkades tingimustes ka laiemalt populaarne, kuna vanaaegse arhitektuuri ja eluolu näitamine oli viibe tagasi ajalukku ning teatud määral ka poliitiline vastupanu, mida küll Aleksander Pilari puhul on raske oletada. Samas oli rannaelu kujutamine kantud ka veidi nukratest meeleoludest, kuna traditsiooniline elulaad kippus kaduma, sest merele pääs oli keeruline. Seetõttu on väga paljud maalid, mis kujutavad kaduvat maailma, väga romantilised ja sentimentaalsed. Ka Pilari akvarellil märkame heledust, avarust, soojasid toone, pehmeid üleminekuid isegi varjude kujutamisel. Pilar on ühelt poolt soovinud tuua ühele teosele võimalikult palju elemente kalapüügist (paadid, võrgud, kalakastid, kajakad, inimesed ja nii edasi), kuid olulisemgi on siiski emotsionaalne plaan – igatsev, hindav, jaatav.