Toomas Vint
(1944)
Kanarbikunõlvak. 1988
Õli, lõuend. 45 x 60 cm (raamitud)
hind 8 600
All paremal: TV 88
Teose valmimisaastal kõneles Toomas Vint telesaates. Seal ütles ta muu hulgas: “Mulle meeldivad ilusad, huvitavad ja hästi värvilised pildid. Loodus on ju meeletult värvirikas. Kõik toonid hõõguvad, annavad vapustavaid elamusi ja seda on igal pool meie ümber: uduse ilmaga, sombu ilmaga, on pärast seda, kui päike on loojunud. Kunstnik võiks maalida pidevalt enda ümber looduspilte. Talv mulle ei meeldi, suvi on aga meeletu vabanemine. Ma ei taha negatiivset emotsiooni inimestele edasi anda. Lõunas mägedes ja mere ääres on kohutavalt kaunid maastikud, aga maalida neid ei saa, sest nad on võõrad. Kunstnik vajab maalimiseks impulssi, ja piisab vähesest: näiteks mõne värvi kooskõlast. Maastikupildis proovib ta väljendada tunnet, mis tal tekkis.”
Sirje Helme on omakorda leidnud: “Toomas Vindi maalide motiivistik on korduv: puud ja põõsad, kaunis roheline rohi, avar taevas pilvedega. Nad on omamoodi suletud maastikud, nagu üks ruut suurest ruudustikust, mis pisut teisenedes üha jätkub. /…/ Julgen väita, et kunstniku maastikud on tegelikult hingeseisund, seisund enne või pärast unenägu või unenäos.”
Sirje Helme on omakorda leidnud: “Toomas Vindi maalide motiivistik on korduv: puud ja põõsad, kaunis roheline rohi, avar taevas pilvedega. Nad on omamoodi suletud maastikud, nagu üks ruut suurest ruudustikust, mis pisut teisenedes üha jätkub. /…/ Julgen väita, et kunstniku maastikud on tegelikult hingeseisund, seisund enne või pärast unenägu või unenäos.”