Lydia Mei oli kunstnik, kes pidevalt püüdis tundma õppida eri kunstilaadide olemusi. Nii sai temast peale arhitektuuriõpinguid Peterburis hoopis joonistusõpetaja, tuntud on Mei aga eelkõige Eesti ühe silmapaistvaima akvarellistina. Pole kahtlust, et Mei tahtis lähemalt tundma õppida ka õlimaali võimalusi, ent sellelaadsed näited on harvad ning seetõttu peaaegu tundmatud. Antud töö pole vastupidiselt ootustele siiski katsetus teises tehnikas, vaid lõpuni väljapeetud ning õlivärvide omadusi kindlameelselt kasutav linnavaade. Kunstnik on seisnud kusagil Nõmme suusahüppemägede juures ning vaadanud alla tulevasele magalarajoonile Mustamäele, kus sel hetkel tukkusid vaid paar üksikut pruunikas-kollakat majaköksi. Lisaks olulisele ajastuloolise ning topograafilise väärtusega dokumendile, mis näitab meie jaoks täiesti harjumatut pilti piirkonnast, mida seostame ainult tiheda ja umbisikulise kõrghoonestusega, mängib Mei osavalt ka õlimaalile iseloomuliku faktuuriga ning värvide kihilisusega.