Konrad Mägi

Kuidas kõneleda Konrad Mäest? Autor, kelle juurde astetatakse üks eesti kunsti, täpsemalt eesti moodsa kunsti algustähiseid? Organisaator, kelle tegevuse tulemusel asutati legendaarne “Pallas”, milleta siinne kunstilugu oleks hoopis midagi muud? Õppejõud, kelle tudengite sekka kuulusid Aleksander Vardi ja Kristjan Teder, Karin Luts ja Juhan Püttsepp? Kultuuritegelane, kelle ümber koondusid ka teiste erialade esindajad? Tundub, et täpseim on Mäest rääkida siiski algpõhjustel – temast kui kunstnikust, kelle tööd tekitasid harvanähtava lööklaine. Kui eesti kunstis 20. sajandil otsida suurnimesid, siis on Konrad Mägi ilma igasuguste kahtlusteta esimene. Mägi looming on saavutanud klassi, kus pea iga töö kuulub siinse kunstiajaloo kullavaramusse. Ja ometi tõusevad siitki esile teosed, mille puhul Mäe olulisimad jooned kõige selgemalt välja tulevad. Lühidalt loetledes: need on maastikuvaated, valminud kõrgperioodil 1910ndatel.
Saaremaale jõudis Mägi 1913. aastal tervist parandama. Tema senine loometee oli juba äratanud tähelepanu, harvanähtava kindlusega töötles Mägi värve ja motiive ning tema rahvusvahelistes peatustes (Norra, Soome, Prantsusmaa jne.) valminud maalid olid igaüks peatükk omaette. Tundus, et silmapaistev kunstnik on valmis. Ometi märkab Evi Pihlak, kuidas just Saaremaal algas Mäe uus periood, mil temast võib esmakordselt “tõsisemalt rääkida kui Eesti maastiku kujutajast”. Siin kujuneb tema kontakt motiiviga “lähedaseks ja vahetuks”, ilmnevad uued “sensuaalsed noodid, mis Mäe edasises loomingus talle iseloomulikuks kujunesid”. Nii märkabki Pihlak, et “tahtmatult jääb Saaremaa maalide seeriast mulje, nagu oleksid need jäädvustatud suure innu ja avastamisrõõmuga”. Ning tõepoolest. Mägi töötab kahel järjestikusel suvel, töötab harvanähtava energiaga. Ometi pole valminud maalide hulk suur, tänaseks teatakse neid umbes paarkümmend, millest pea kõik asuvad loomulikult Eesti Kunstimuuseumis. Enne 1914. aastal toimunud näitust kirjutab ka Mägi ise: “Tööde poolest ei ole jumal mind just suurt õnnistanud”.
See vähene, mis valmis, oli ometi midagi erakordset. On iseloomulik, kuidas Mägi vähest maalimist ise põhjendab: “Värvid kipuvad vägisi otsa saama ja keegi ei tea, kuidas saada”. Tõepoolest, Konrad Mäe Saaremaa-vaated on lausa meelemõistuse piire katsuvalt värvierksad. Siin ei ole ju tegelikult märkigi hallikavõitu ning napist Saaremaa loodusest, siin on igavene päikesepaiste ja sajad värvilaigud selle paistel mõnulemas. Tõstetud horisondil on Mägi impressionistide kombel valgusest joobunud ning kogu vaate vallutavad kiirelt, kuid täpselt löödud pintslijäljed. Õigustatult märgitakse, et Mägi oli esimene kunstnik, kes 20. sajandi moodsa kunsti vahenditega söandas läheneda meie tagasihoidlikule loodusele, avastades sealt “maaliliste väärtuste varasalve”. Mäe poolt leitud lähenemislaad “kujunes nagu iseenesest tooniandvaks”, mistõttu “Eesti maastik astus uue sajandi kunsti üle ootuste värvikana ning kujundirikkana” (Evi Pihlak). Need olid motiivid ja vaated, mis kujundasid terve peatüki Eesti kunstiajaloos. Ning põhjus? Konrad Mäe veidi põdur tervis.

Teos osales Tartu Kunstimuuseumis toimunud näitusel 1968/1969. aastal.
Teos on ära toodud näituse kataloogis nr. 46 all.