Valdemar Väli

Voldemar Väli sihikindlus kunsti juurde jõudmisel on märkimisväärne. Töötanud aastaid juhutöödel maalriselli ja kaubalaeva kütjana, paemurdja ning aednikupoisina, jõudis ta 1930ndate alguses ometi erinevate meistrite ateljeeõpilaseks. Pärast Nymani, Kaigorodovi, Bergholtzi jt. juures õppimist siirdus Väli 1930ndate lõpul “Pallasesse” Ado Vabbe juurde. Napp kümmekond aastat hiljem tõusis Väli juba ise kauaaegseks õppejõuks ning maaliprofessoriks, töötades samal ajal aktiivselt ka tegevkunstnikuna.
“Sortavala maastik” kuulub hästi teada ja hinnatud loominguperioodi. 1959. aasta suve teisel poolel külastas Väli Karjalat ning valminud maastikuvaadete sarja on hinnatud uue taseme saavutamisena. Väli loomingu ilmselt parim asjatundja Villem Raam on kirjutanud, kuidas just Sortavala-seerias on saavutatud “üldistav mõte” ning kuidas “pinstli- ja värvikäsitluse spontaanne vabadus saavutab siin kohati piiri, millest kaugemale minna näib olevat peaaegu võimatu”. Kunstnik ei lasku kordagi puisesse realismi, mis veel 1950ndate keskel oli ametlikuks normiks. Samas hoiab Väli ka selget piiri ilutsemisega, jäädes ikka ja alati sinna, kus “iga värvilaik ja pintslitõmme on katkematult ning elavalt seotud loodusega, on vahetult tuletatud loodusest endast”.

Teos osales Voldemar Väli isiknäitusel 1959. aastal.