Herman Talvik, “artist”, nagu Eerik Haamer teda tunnustavalt nimetas, jõudis enne sunnitud lahkumist õppida nii Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis nahkehistööd kui ka Helsingis maalimist ning täiendada end kuus aastat Pariisis. Sellest hoolimata on tema maaliloomingust senimaani teada üpris napilt, seda enam, et Eestist eemal elades keskendus Talvik üha enam nägemuslik-religioossele graafikale. Ometi võime ka väheste teadaolevate näidete põhjal väita, et Talviku maalilooming on Eesti vanema kunsti võrdlemisi prantsusepärases üldpildis midagi teistsugust, “jahedamat ja rahulikumat” (Indrek Hirv). Tema töödes pole esiplaanil enam värv, kompositsioon, ruumijaotus või muud puhtmaalitehnilised lahendused. Talvik on eelkõige huvitatud põnevast jutustamisest, kasutades meisterlikku maalimisoskust loo edasiandmiseks. Kaks käesolevat maali on selgelt keskendunud mitte Talviku puhul harjumuspärasele üldisele, vaid intiimsele ning üksikule. Raamatut lugev ja trompetit harjutav poiss annavad edasi stseene, milles pealtnäha puudub igasugune igavikuline mõõde. Ometi saavad need maalid kõnekaks just kunstniku oskuse läbi näha argipäevas, üksikus hetkes midagi siirast ja väga ausat. Vahetu lapse kujutamine kannab endas tegelikult täpselt samu eesmärke, mis Talviku graafika igavikuline sõnum, meenutades teeskluse ning argipäeva pudi-padi tarbetust. Lugegem parem üks raamat. Või puhugem trompetit.