Karin Luts on loomulikult legend. Põhjuseid, mida selle väite tõestuseks otsida, on palju. Esiteks juba tema hämmastav võime lüüa läbi naiskunstnikuna reeglina meeste maailmas – sajandi esimesest poolest ei tea me ju pea ühtegi jõuliselt läbi löönud naiskunstnikku. Võib vist öelda, et Luts on eesti kunstis ainuke esimese suurusjärgu naiskunstnik kuni 1950ndate aastateni. Teisalt siiski ka tema looming, mis tegi läbi mitmeid muudatusi. Juba 1920ndatel oli Lutsu käekiri midagi täiesti erilist ning kordumatut. Pärast sunnitud lahkumist jätkusid aga Lutsu loomingulised otsingud ka piiri taga. Kolmandaks peab aga ikka ja alati ära tooma Karin Lutsu tööde äärmise nappuse. Tema viljakam loomeperiood jääb pagulusaastatesse, ent sealsest on Eestisse jõudnud vaid murdosa. 1950ndatel hakkas Luts üha enam süvenema abstraktsionismi, kuid esmalt vaatleja positsioonilt. 1960. aastal kirjutab ta juba oma päevikusse, et valmistub hirmuga esimesteks katsetusteks. Ent katsetustest sai pikaks ajaks tema loomingu olulisim osa. 60ndate Luts on ennekõike abstraktsionistlik Luts. Ootamatult avanes tal just nüüd haruldane võimalus esineda Helsingis isiknäitusega, sh ka 1967. aastal, mille puhul sealsed kriitikud märkisid Lutsu koloriidi puhtust ja kirkust. Ent erinevalt abstraktsionistidest süstis Luts oma töödesse sageli mingi viite mütoloogilisele maailmale. Ja mis sobiks paremini ka Lutsu enda elu ja loometeed kajastama kui pealkiri “Odüsseuse nägemus”?