Eduard Ole

Eduard Ole on kahtlemata üks põnevamaid kunstnikuisiksusi siinses kunstiloos. Tema haridustee eiras traditsioonilisi norme, piirdudes Penza kunstikooli lõpetamisega 20-aastaselt. Ilmselt just see julgus reeglite vastu eksida andis Olele mõõtmatu edumaa, kui temast kujunes üks 1920ndate juhtivaid katsetajaid. Kubismi vaimust kantud geomeetrilised tööd on esimene peatükk siinses avangardis ning jäid säärastena aastakümneteks eraldi seisma. Ometi ei jäänud Ole leitu juurde puhkama, vaid otsis edasi. 1930ndatest alates oli ta üks olulisemaid siinseid portretiste, jätkates selle žanriga ka paguluses viibides. Samas on teada, et Ole töötas ka maastiku- ja linnavaadete kallal, käies 1940ndate alguses korduvalt maalimisreisidel.
“Talvine Harjumägi” on ilmselt üks viimaseid suuremõõtmelisi töid, mis Olel Eestis viibides valmis. Motiivivalik pole olnud ilmselt juhuslik: see on tee, mis kulgeb paljude kunstnike koduks olnud Kunstihoone juurest üles Toompeale. Kiek in de Köki torni on autorid ka hiljem maalinud, kuid eelistanud reeglina värvideküllast kevadet või suve, mis teevad ülesande lihtsamaks. Ole valis talve ning see on väljakutse. Ent tema pintsli nõtkus, värvitoonide ülipeen vaheldumine, talviselt karge meeleolu täpne tabamine ning selle kõige juures mingi seletamatu elegantsuse säilitamine on silmapaistvad. Kui siiski püüda valida mõnd väikest detaili analüüsi alustuseks, võiks valida lambiposti ja tema varju lumel. Ja siis uuesti.