Kuigi Hiina etnograafiline aines, loodus ning arhitektuur on äärmiselt põnevad, ei ole Eesti kultuuris temast olulisi jälgi. 1950ndate lõpul, mil Hiina ja NSVL suhted ei olnud just roosilised, õnnestus Vladimir Bogatkinil ometi seal käia. Mõistetav, et nähtu ei jätnud teda ükskõikseks. Ometi ei sündinud pelgalt suveniirilik postkaart, mis püüaks jäädvustada võimalikult rohkelt detaile, vaid töö, mis annab meile edasi euroopalikust linnakultuurist niivõrd erinevat. Rahu. Vaikust. Paat üle vee. Kaks inimest seismas vee ääres.