Valve Janov

Käesolevas oksjonivalikus on kolme kunstniku tööd liidetud rubriiki “moodsa kunsti klassika”. Erinevad kunstnikud, erinevad tähendused. Kui Helga Jõerüüt jutustab meile lugu kunstnikust, kes eriala vahetades jääb ometi kunsti looma, suutes orienteeruda erinevates vooludes, siis Olev Subbi on maalikunstnik par excellence – maalikunst on tema pärisosa. Valve Janov on omakorda kunstnik, kes keskendunud küll maalikunstile, ei väsi otsimast võimalusi selle uuendamiseks. Ent Subbi ja Janovi saatused on iseloomulikud ka 20. sajandi Eestile. Subbi saadeti sundasumisele ning võimalus taas kunsti õppida avanes alles kaheksa aasta pärast. Valve Janov kuulus nn Soosteri rühma, kus ta koos teiste Tartu autoritega püüdles kunsti poole, mida vaevalt sai ametlikuks nimetada.Valve Janovi taotlused olid muidugi teised. Töötades küll kunstnikuna, pidi ta ometi arvestama teravdatud tähelepanuga. Erinevalt Jõerüüdist oli tema kunstnik, kes just nimelt taotles avangardseid lähenemisi, uusi vaatenurki. Koos sõpruskonna moodustavate kaaskunstnikega oli ka Janov üks neist, kes tõid 1960ndate alguses uue õhu eesti kunsti. Seal oli mõjutusi mitmelt poolt, kuid Janovil kujunes välja selgelt omaette käekiri. Sinna hulka kuulusid muu hulgas kaks lemmikmotiivi: kuu ja kalad. Ka “Hiina roos”, mis eelkõige on lillebukett, meenutab oma kujult hoopis kala. Ent motiivi äratundmise asemel olulisemgi on Jõerüüdi ja Janovi võrdlus kunstiloo mõõtepuul. Vaieldamatult on siin olulisem Janov, kuid tema tähendus hakkab alles viimasel ajal välja kooruma. Kunstielu keskus oli juba 60ndateks aastateks koondunud Tallinna ning Janovi tööd jõudsid harva kõige olulisematesse näitusepaikadesse. Seetõttu töötas ta ka õhkkonnas, kus teda ei oodanud pidevad kriitilised pilgud ning janu uute maalide järele. “Hiina roos”näitab just säärast süvenemisastet, mida võiks Janovilt oodata. Erinevalt Jõerüüdist ei torma ta maalile kandma esimest muljet, vaid töötab aeglaselt ning läbimõeldult. Juba maali foon on peenelt läbitöötatud, luues keerukaid geomeetrilisi vorme. Ent panna sinna kumama teravad värvid ning luua punasega ometi tagasihoidlik üldmulje on juba Janovi loomingulise ning tehnilise meisterlikkuse näide. Klassikaline natüürmort muutub siin ettekäändeks proovida uusi lahendusi, kuid ometi on tulemus sarnane klassikale: võimas, meeldejääv, kordumatu ja kordamatu.