Priidu Aavik jätkas nii oma maali- kui ka graafikaloomingus traditsioone, mis murdsid eesti kunsti 1930ndatel aastatel. Kalurielu vaatlused olid 1960ndateks läbinud juba mitu erinevat vaatenurka: romantilistest rannamaastikest kangelastööliste kujutamiseni. Aaviku töö annab meile aimu autori tihedast sidemest teemaga. Ta ei püüagi anda illustratiivset vaadet kalalaevadest või kalurite tööst, sest need esimesed muljed ei mõju tema jaoks enam avastuslikult. Selle asemel istub Aavik ise ühel laeval ning silmitseb justkui „pildina pildis” läbi mastide avanevat vaadet udus edasirühkivatele alustele.