Konrad Mägi

Mägi oli Euroopas juba pool aastat reisinud kui jõuab varakevadel Caprile. See oli saar kus kümmekond aastat varem oli olnud Ants Laikmaa ja Ado Vabbe. Laikmaa läks sinna üheks päevaks, jäi aga aastaks . Valmis paarsada tööd, sest saar oli lihtsalt jalust nõrgaksvõttev ning pakkus ammendamatult inspiratsiooni. Vabbe istub 50ndate keskel ühes Tartu korteri köögis ja meenutab pererahva palve peale makilindile oma noorust. Ratsionaalne meenutus muutub hoobilt kui Vabbe jõuab Caprini, saareni, mis olevat justkui "diamantidega" üle valatud. Ka kirjanik Johannes Semper käib Capril ning kirjutab hiljem: "Valgust tungib tuppa igast pisemast pilust ja võtmeaugust koos merekohinaga, tehes rahutuks inimese, rahutuks."
Ka Mägi ei jää puutumata. Eestisse jäänud sõbrad leiavad oma postkastist peagi postkaardi, kus ta kirjutab "Õnnelikult Capri jõudnud. Saar on jumalik". Ta ahmib endassse lõunamaa öid ja järsult tõusvaid maastikke ning tema maalidesse ilmub tagasi "elurõõmus ja tundlik noot, mis Mäe teostes vahepeal kaduma kippus," nagu kirjutab kunstniku loomingu parim asjatundja Evi Pihlak. Tema sõnul oli Capri Mäe jaoks "uute maaliliste muljete allikaks". Ning Pihlak jätkab: siin valminud tööde värvikäsitlus mõjub "palju harmoonilisemalt ja rõõmsailmelisemalt", iseloomulik on "toonirikkus ja delikaatne kontrast", maalide ülesehitus on "märksa ruumilisem, leitud on täiesti uued rütmilised vahekorrad ja üksikelemendid on muutunud plastilisemaks". Enamgi veel. Mäe uus nägemislaad on "vabam ja loomulikum", väljavalitud motiiv "vormikam ning suurema sisemise liigendatusega", kuid vorm ja värv jäävad teineteisega "äärmiselt tihedalt seotuks".
Konrad Mägi, läbi aegade parimaks eesti maalikunstnikuks peetud autor, on uurijate sõnul Capril oma hiilgevormis. Ja terves maalideseerias "jääb kõlama "jumaliku saare" juhtmotiiv".