Johannes Saal on vastuolulise elusaatusega kunstnik, kes vastab hästi “kannatava kunstniku” stereotüübile. Tema närvikava oli ebastabiilne ning mitmelgi korral pidi ta paluma spetsialistide abi. Seetõttu on ka tema loomingul mitu palet. Optimistlike ja elujaatavate tööde kõrval saavad ajas üha olulisemaks morbiidsed teemad ning ekspressiivne käsitluslaad. Sarnaselt Paul Burmanile said ka Johannes Saali loomingus tema vaimsed üleelamised üllatava väljundi. “Puud pargis” on selle ilmekaks tõestuseks: hoogne pintslikiri, jõulise motiivi erakordselt vahetu edasiandmine, detailinappus, sihipärasus. Tal ei ole aega iluleda ning nokitseda, vaid ta purskab välja selle, mis hingel pakitseb. Isegi napist looduselamusest piisab Saali jaoks, et saada vaigistamatu tundeelamus