Olev Subbi

Olev Subbi on tõeline kunstnik par excellence. Ta sündis küll sõjaväelase perekonnas, kuid juba keskkoolis soovitati tal mõelda tõsiselt kunstnikuks õppimise peale. Ja Subbi tõepoolest tegigi 1940ndatel niivõrd hullumeelselt ebapraktilisena tundunud sammu ja siirdus kunsti õppima. Kuid… Nagu paljud saatusekaaslased pidi ka tema oma õpingud kaheksaks aastaks katkestama, sest vangistus (isa ameti tõttu) ja Siberisse viimine lõikasid kõik plaanid läbi. Ent see oli vaid näiline. Subbi tuli tagasi, läks koheselt ka tagasi kooli ning jätkas sealt, kus oli omal ajal pooleli jäänud. Edasine on juba kunstiajalugu.
Olev Subbi alustas näitustel esinemist 1960ndatel aastatel, seega on tänaseks tema “tööstaaž” enam kui 40 aastat. Mitmed on püüdnud tema loomingut eri ajajärkudeks jaotada ning näinud nt 1960ndate Subbi loomingus veel “karmi stiili” lahkuvaid jälgi, 1970ndatel aga paralleelmaailmade loomist ja värvipeenuse küpsemist. 1980ndatel näevad nad omakorda huvi arhitektuursete interjööride ja miljööde vastu ning senisest enam tõuseb abstraktse kunsti osatähtsus, kuigi – nagu Subbi ise ütleb – on iga tema teos põhimõtteliselt abstraktne. Miks? Sest esikohal on puhtmaalilised väärtused: värv ja vorm ning nende omavaheline suhe.
Subbi ise on vastanud naiivsele, kuid samas aeg-ajalt ikkagi üleskerkivale küsimusele kunstnikuks olemise mõtte kohta elegantselt: kunstnikuks olemine on tõepoolest privileeg, kuid ühtlasi tähendab see endale võetud kohustust oma töösse süveneda ning teha seda alati ja ainult säärase pühendumisega, mida teised erialad saaksid eeskujuna kasutada. Tõepoolest: kaheksa maali aastas, mis on umbes Subbi “bilanss” (kui teha toorest statistikat) nõuab kunstnikult tegelikult iga kord uuesti alustamist, nullist taas edasiliikumist ja seda isegi siis, kui teatakse, et ka järgmisel korral tuleb taas alustada nullist. „Ma ei ole veel pärale jõudnud, kuigi olen kogu elu maalinud ühte maali“ – umbes nii on Subbi hiljuti ühe vestluse käigus öelnud.
Märksõnad, mida Olev Subbi loomingu puhul märgitakse, on üpriski kenasti teada. Kõneldakse näiteks sellest, et Subbi on kunstnik, kes peab oluliseks mitte hakata kommenteerima igapäevast ümbrust, vaid kes loob oma maalides keskkonna, mille puhul me ei saa väita, et kunstnik analüüsiks asutuse spordipäeva või puudujääke meie hariduselus. Subbi kuulub nende autorite sekka, kes peavad kunsti ülesandeks olla kunst. Seda seisukohta on viimasel kümnendil palju kritiseeritud, kuid ometi tõestab seisukoha eakus, kunstniku sisemine veendumus ja publiku ootus, et säärased tõekspidamised võivad olla vahel aktuaalsemad, vahel mitte, teinekord populaarsemad ja vajalikumad, siis jälle unustatud ja mittetarvitatavad, kuid nad on alati p õ h i m õ t t e l i s e l t olulised kui üks peamisi kunsti ülesannete nägemise viise.
Olev Subbit nimetatakse sageli virtuoosseks värvimeistriks, siis jällegi meisterlikuks kompositsioonivaldajaks ning paljud imetlevad hoopis tema aktide ja maastike kirjanduslikku sisu. Kunstnik ise leiab, et värv, kompositsioon ja literatuurne sisu moodustavadki ühe õige maali. Tema eeskujud on sellistena selgelt “Pallase” kooli õhus, kuid veelgi enam ilmselt 1930ndate Tartu õhus. “See oli aeg, mil Emajõe kaldasse torgatud jalutuskepp läks õitsema,” on ta ise öelnud. Kuid lisaks maalialastele eeskujudele on 1930ndate Eestis ka Subbi eetilised tõekspidamised. See pole mitte ainult lugupidamine mineviku vastu, vaid ka teatud moraalse selgroo ja väärtuste hierarhia paigalhoidmine, mil elu oli elu ja kunst oli kunst.

Olev Subbi on olnud tuntud eelkõige oma hõrkude ning peenemaitseliste värvinaudingute poolest. Seetõttu on sageli mööda vaadatud tema maalide motiivistikest, mis avavad Subbi loomingu veel ühest uuest vaatenurgast. Ta pöördub sageli Eesti looduse ja eluolu poole, näidates Võrtsjärve kalureid või Kolga mõisa kaaravasid. Ent valitud motiivid pole juhuslikud: nad kuuluvad oma vaimu poolest 1930ndate aastate Eestisse. Ka meierei on märk möödanikust – idüllilisest ajast, mil külarahvas sai meiereis kokku ning arutas maailmaelu. Subbi on romantik: ta maalib olevikus minevikku, luues omalaadse “paralleelmaailma” (Enn Põldroos). See on nii tema motiivides, kompositsioonis kui ka värvikäsitluses sees. Paralleelne, kuid ometi ristuv tänapäevaga.