Aleksander Krims

“Perekond” on erandlik töö Aleksander Krimsi loomingus. Niisugust inimlikku soojust ei õhku ühestki teisest tema teosest. Perekonnaidüll, laps isa süles – mida ei kohta kunstis just sageli. Oli see kunstniku enda täitumatu unistus? Ka sellest art deco’likust koloreeritud joonistusest võis hiljem valmida maal.

Aleksander Krims oli Ants Laikmaa õpilane. Esmakordse tunnustuse – temas nähti meie kunsti tulevikulootust – pälvis noor kunstnik „Pallase“ näitusel 1919. aastal. Järgnev kümnend kujuneski Krimsile suurima loomingulise menu perioodiks, mil tema maale eksponeeriti Helsingis, Lübeckis, Kölnis ja Kopenhaagenis. 1930ndate keskel aga jahtus kodumaise kunstiringkonna huvi Krimsi loomingu vastu. Järjekindlalt keelduti talle andmast loomingulist stipendiumi.
Olles küll hästi kursis maailmakunstis toimuvaga, polnud ta natuurilt võitleja ega osanud ennast ka “müüa”. Temast ei tulnud pallaslikku realisti või impressionisti, paindumisele eelistas Krims vabadust.
Pettunult tõmbus ta avalikust kunstielust tagasi ning kuni oma surmani esines näitustel veel vaid korra – 1942. aastal. Krimsi “õnnetuseks” oli see, et ta ei soovinud kohaneda mainstream’iga.

Krimsi tööd, eriti tema unenäolised linnamaastikud, mõjuvad ka tänapäeval üllatavalt modernsetena. ¬Tõepoolest, nad olid oma ajast ees ning ehk seetõttu kunstnikku tema elu ajal ei mõistetudki. Ta kuulub vaieldamatult nende autorite hulka, kelle andest hakati aru saama alles siis, kui oli juba paratamatult hilja. Tema maale on säilinud vaid paarkümmend, joonistusi polnud varem üldse teada.

Teadaolevalt suhtus Krims kujutatavasse alati äärmise põhjalikkusega: ta joonistas kõigepealt oma idee läbi, teostas selle seejärel akvarellis või guašis ning alles siis võttis ette õlimaali, liikudes seejuures keerukamalt lihtsama kompositsiooni suunas. Seetõttu on enam kui tõenäoline, et kõigi nende kolme joonistuse puhul on tegemist eeltöödega maalidele, mis arvatavasti pole tänaseks säilinud.

“Rändaja” ühendab endas krimsilikult kubismi ja art deco, linnakujutuses on palju ühist autori tippteosega “Majad ja tornid”. Art deco stiilipuhas näide on ka salapärane “Palvetav tütarlaps” – ometi puudub siin see kummastav tardumus, mida kohtab mitmetes Krimsi portreemaalides. “Perekond” seevastu on erandlik töö kunstniku loomingus. Niisugust inimlikku soojust ei õhku ühestki teisest tema teosest. Perekonnaidüll, laps isa süles – seda ei kohta kunstis just sageli. Võis see olla tema enda täitumatu unistus?

Kõik kolm Aleksander Krimsi teost on reprodutseeritud Eesti Ekspressis nr 17 (26. aprill 2007).