Rein Tammik
22.03.1947 Valga
Pariisitarid. 1998
õli, lõuend. 74.5 x 86 cm (raamimata)
hind 3 516
Kunstihariduse sai Tartu Kunstikoolis (1963–1974). Töötanud kunstnikuna Rakvere Teatris ja „Tallinfilmis“, ajalehe „Televisioon“ ja ajakirja „Noorus“ juures. Osales rühmitises „Visarid“. Loonud joonisfilme. 1992. aastast elab Prantsusmaal.
Rein Tammik on huvitava saatusega kunstnik. Nõukogude perioodil ei osatud teda hästi liigitadagi. Ühelt poolt tegi ta kummalisi ning seninägematuid töid, mida alles tagantjärgi on osatud kirjeldada kui „esimesi postmodernistlikke” Eestis. Tema oskus liita kokku erinevaid ajastuid, tsiteerida klassikalisi meistreid ja olla poliitiliselt ebakorrektne eristasid teda tugevalt kogu ülejäänud eesti kunstist. Samas ei olnud Tammik kunagi nišikunstnik, tema populaarsus Venemaal (sh sealsete muuseumite silmis) oli vägagi märkimisväärne. Uute aegade tulles lahkus Tammik Eestist Prantsusmaale ning elab seal tänaseni.
Eestisse tema sealne looming praktiliselt jõudnud ei ole. Seda enam on intrigeeriv Prantsusmaal valminud sari „Pariisi väikesed naised”, mida kunstnik ise hindab oma käesoleva loomeperioodi parimaks. Tegelikult jätkab Tammik sealt, kus ta justkui pooleli jäi. Tema suureks trumbiks on endiselt hiilgav klassikalise maalitehnika valdamine, mis lubab tal ette võtta iga soovitud teema. Nii ongi ta võtnud 19. sajandi dagerrotüübid, neid veidi suurendanud ja seejärel pildil kasutanud. See on taas kord seiklemine kunsti ja kitši õhukesel piiril, mis tegi ta omal ajal kuulsaks. „Ma olen otsinud kõige vanemaid erootilisi, ütlen isegi – pornosugemetega – dagerrotüüpe,” on Tammik kirjeldanud. „Nende toon ja ilme määrab ka maalistiili.”
Rein Tammik on huvitava saatusega kunstnik. Nõukogude perioodil ei osatud teda hästi liigitadagi. Ühelt poolt tegi ta kummalisi ning seninägematuid töid, mida alles tagantjärgi on osatud kirjeldada kui „esimesi postmodernistlikke” Eestis. Tema oskus liita kokku erinevaid ajastuid, tsiteerida klassikalisi meistreid ja olla poliitiliselt ebakorrektne eristasid teda tugevalt kogu ülejäänud eesti kunstist. Samas ei olnud Tammik kunagi nišikunstnik, tema populaarsus Venemaal (sh sealsete muuseumite silmis) oli vägagi märkimisväärne. Uute aegade tulles lahkus Tammik Eestist Prantsusmaale ning elab seal tänaseni.
Eestisse tema sealne looming praktiliselt jõudnud ei ole. Seda enam on intrigeeriv Prantsusmaal valminud sari „Pariisi väikesed naised”, mida kunstnik ise hindab oma käesoleva loomeperioodi parimaks. Tegelikult jätkab Tammik sealt, kus ta justkui pooleli jäi. Tema suureks trumbiks on endiselt hiilgav klassikalise maalitehnika valdamine, mis lubab tal ette võtta iga soovitud teema. Nii ongi ta võtnud 19. sajandi dagerrotüübid, neid veidi suurendanud ja seejärel pildil kasutanud. See on taas kord seiklemine kunsti ja kitši õhukesel piiril, mis tegi ta omal ajal kuulsaks. „Ma olen otsinud kõige vanemaid erootilisi, ütlen isegi – pornosugemetega – dagerrotüüpe,” on Tammik kirjeldanud. „Nende toon ja ilme määrab ka maalistiili.”