Avo Keerend
(1920–2012)
Vanad asjad. 1964
linoolsügavtrükk. km 35 x 41.5 cm (raamitud)
hind 704 (müüdud)
Kunstiõpingutega alustas Riigi Kunsttööstuskoolis (1936–1940), mis jätkusid Jaan Koorti nimelises Riigi Rakenduskunsti Koolis graafika erialal. 1941–1943 õppis Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis maalikunsti ja 1943. aastal Berliinis kirjasaatjate joonistusstuudios. Peale sõda jätkas õpinguid Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis (1946–1947) ja Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis (1947–1949) maali erialal. Töötanud kunstiõpetajana. Loonud eksliibriseid, vaba- ja raamatugraafikat. Kristjan Raua preemia laureaat (1987).
Avo Keerend on olnud üks silmatorkavamaid eesti graafikuid alates 1960ndatest aastatest. Just tema nimega seostatakse tervet rida nähtusi, mis lubasid hiljem rääkida „uuenenud graafikast”. Ometi jagab Keerend teatud ühisosa Olav Maraniga: mõlemad huvitusid küll kunsti uutest võimalustest, kuid ei salanud oma inimlikku huvi ajaloo ja mineviku vastu.
Nii on ka „Vanad asjad” nende kahe pealtnäha vastandliku soovi ühenduseks. „Mäletan Keerendi „Vanade asjade” kummalist võlu tollel 1964. a. kevadnäitusel,” kirjutab Martti Soosaar. „Kaks rohelist pudelit, kohvikann, küünlajalg, messingist uhmer. Esemete karakterist tulenev naiivsevõitu kompositsioon. Selged siluetid ja ehtne materiaalsus toonitamaks tarbetuse hääletut nukrust.” Ning Keerend ise täiendab kohe kõrvalt: „Mis siin salata, tänagi vaatan vanu käsitsi tehtud asju, ütleksin, teatud naudinguga. Ta on hingestatud, temas on side loova inimesega, kelle mõtet ja kätesoojust ta meieni toob. Jaa, ma näen niisugustes esemetes inimeste poolt sinna pandud armastust, osavust, leidlikkust ja kannatlikkust. See on kunstiline lahendus, terviklik kujund.”
Avo Keerend on olnud üks silmatorkavamaid eesti graafikuid alates 1960ndatest aastatest. Just tema nimega seostatakse tervet rida nähtusi, mis lubasid hiljem rääkida „uuenenud graafikast”. Ometi jagab Keerend teatud ühisosa Olav Maraniga: mõlemad huvitusid küll kunsti uutest võimalustest, kuid ei salanud oma inimlikku huvi ajaloo ja mineviku vastu.
Nii on ka „Vanad asjad” nende kahe pealtnäha vastandliku soovi ühenduseks. „Mäletan Keerendi „Vanade asjade” kummalist võlu tollel 1964. a. kevadnäitusel,” kirjutab Martti Soosaar. „Kaks rohelist pudelit, kohvikann, küünlajalg, messingist uhmer. Esemete karakterist tulenev naiivsevõitu kompositsioon. Selged siluetid ja ehtne materiaalsus toonitamaks tarbetuse hääletut nukrust.” Ning Keerend ise täiendab kohe kõrvalt: „Mis siin salata, tänagi vaatan vanu käsitsi tehtud asju, ütleksin, teatud naudinguga. Ta on hingestatud, temas on side loova inimesega, kelle mõtet ja kätesoojust ta meieni toob. Jaa, ma näen niisugustes esemetes inimeste poolt sinna pandud armastust, osavust, leidlikkust ja kannatlikkust. See on kunstiline lahendus, terviklik kujund.”