Oskar Kallis

Õppis Ants Laikmaa ateljeekoolis 1907 ja 1913–1916 ning Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel 1912–1913. Osales kunstiühingu „Vikerla” asutamisel. Lühike loomeperiood oli intensiivne ja viljakas. Üks olulisemaid rahvusromantilisi kunstnikke.

Oskar Kallise traagilis-romantiline elulugu on üldteada: juba noore poisina asus ta Laikmaa juurde õppima, teda peeti üliandekaks, oli Ants Laikmaa lemmikõpilane, leidis kiiresti oma teema ja stiili ning seejärel varajane surm, mis paljutõotava tuleviku katkestas.
On ilmselge, miks Kallis ringi reisivale Laikmaale Tuneesiasse kirja saatis ja tal peatselt naasta palus – toona vaid 20-aastase nooruki looming oli niivõrd uudne, hoogne ja küpselt enesekindel, et kursuste akadeemiliselt kuiv vaim ei olnud tema ande jaoks piisav.
„Ussikuningas” on lõpetatud, elav ja mitmekihiline stseen. See on elav tõestus ühe Mai Levini väite kohta, mille kohaselt „erinevalt oma õpetajast oli Oskar Kallisel kompositsiooniannet”. Seda võib tõesti näha: minemajooksva poisi elav poos, usside paiknemine ruumis ning müstilise tähistaeva kummumine stseeni kohal näitavad Kallist enam mitte otsijana, vaid valmis kunstnikuna. Levin jätkab: „Kompositsioon aga oli žanr, milles võis kanduda muinasmaailma, heroiseeritud muinasaega.” Kallise huvi eestlaste muinasjuttude ning müütide vastu tärkas Laikmaa õhutusel, kes juba ammu oli keskendunud „päriseestluse” leidmisele. Kuigi Kallise sellesuunaline tegevus sai erilise hoo sisse pärast Muhu reisi 1914. aastal ning teostus kõige suurejoonelisemalt Kalevipoja-seerias, siis „Ussikuningas” on üks võimsamaid muinasloo kujutamisi eesti kunstis. Siin on ühtaegu nii kunstiline huvi dramaatilise stseeni vastu kui ka rahvusliku identiteedi otsingud keerulistel aegadel, nii maalitehnilist tasakaalukust kui ka maalikunsti poolt seni hooletusse jäetud temaatika avastamist. Kallis maalib noorele inimesele kohaselt julgelt, fantaasiarikkalt, kirglikult, romantiliselt. Tulemuseks on mitte ainult kunstilooline avastuslik leid (teadaolevalt on kogu Kallise loomingupärandist vaid kümmekond tööd jäänud erakätesse), vaid ka küps ja jõuline manifest, mis kõneleb nii uuest kunstist kui ka uuest rahvustunnetusest.

Teos „Ussikuningas“ on ära märgitud kataloogi „Oskar Kallis 1892–1917” tööde nimistus (Eesti Kunstimuuseum 1992, koostanud Mai Levin ja Maire Toom).