Konrad Mägi

Kunstialased algteadmised sai Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursuselt (juhendajaks R. J. von zur Mühlen), jätkuks nendele oli vabakuulaja Peterburis Stieglitzi kunsttööstuskoolis ja täiendas end J. Goldblatti ateljees. Veetis 1906. aasta suve Ahvenamaal koos Nikolai Triigi ja Aleksander Tassaga ja sama aasta sügisest õppis Soome Kunstiühingu koolis. 1907. aastal jätkas õpinguid Pariisis F. Colarossi vabaakadeemias ja Académie de la Grande Chaumière´is. 1908–1910 elas Norras, 1910. aastal pöördus tagasi Pariisi. 1912. aastal tuli Eestisse, kus töötas joonistusõpetajana ja pidas ateljeestuudiot. Osales kunstiühingu ja kunstikool „Pallase“ asutamises, olles ka selle esimene juhataja. Loomingus kajastuvad tema ohtrad reisid mööda Euroopat (Berliin, München, Rooma, Capri, Veneetsia, Oberstdorf, Schwartzwald).

Kui hakata otsima kunstniku arhetüüpi eesti kunstiajaloost, siis sobib selleks ilmselt kõige paremini Konrad Mägi. Traagiline elusaatus, kuid seda suurem anne. Lühikeseks jäänud loomeaeg, ent seda intensiivsemalt kasutatud. Kui Alfred Vaga kirjutas 1925. aastal järelehüüde kunstnikule, siis märkis ta õigustatult, et „olles enam kui kümmekond aastaid üks kõige populaarsematest Eesti kunstnikkude seas, on Mägi siiski tänapäevani jäänud suurel määral kummaliseks probleemiks. Ta on tuntud, ent ometi tundmata.”
Konrad Mäe reisid mööda maailma algasid varakult ning kestsid läbi kogu tema elu. Nii jaotub ka tema looming vastavalt kohtadele, kus ta parasjagu viibis: „Norra periood”, „Saaremaa suved”, „Saadjärve aeg” jne. Friedebert Tuglas, Konrad Mäe hea sõber, on meenutanud, et kunstniku tegelikuks südameigatsuseks oli jõuda Hispaaniasse, kuid saatus ei olnud tema vastu lahke. Niigi äkilise ja depressiivse inimesena jäid tema reisidki sageli hoopis Põhja-Euroopasse pidama: Peterburi, Helsingi, Ahvenamaa,
Norra, rääkimata Eestist. Võib seetõttu vaid ette kujutada seda õnnetunnet, mis teda valdas 1920ndatel Itaaliasse jõudes. Valgus, värvid, kontrastid ja kõik muu, mis oli inspireerinud enne teda juba Laikmaad, Vabbet ja sadu teisi kunstnikke üle maailma, haaras selle loomu poolest maastikumaalija koheselt jäägitult endasse. Evi Pihlak on korduvalt toonitanud, kuivõrd teiseks muutus kunstniku loomelaad just Itaalia reiside mõjul – ja seda vaid paremuse suunas. Ka Tuglas kirjutab 1925. aastal, et „suure sammu oma arenemises edasi tegi ta alles paari aasta eest, Itaalia-reisil. Nüüd näis ta viimaks olevat täisküps meister, mitte enam meie koduste nõuete kohaselt, vaid juba euroopalises ulatuses – paraku, nii hilja!” Ja lisab veidi hiljem: „Just maastikumaalijana suutiski Mägi end väljendada täisküpsena ja täies ulatuses. Just maastikes leidis ta lõpuks ka tee pinnalt sügavusse, leidis väljenduse oma sisemisele minale.” Sellele sekundeerib samas ajakirjanumbris ka Julius Genss, kes samuti märgib: „Tema oskus kasvas pikkamööda, kuid sihikindlalt. Pildil on tema puhul otsekui kaks ülesannet: jäljendada maastikku ja olla veetlevaks värvide harmooniaks.” Umbes nende sõnadega võiks kirjeldada ka „Itaalia maastikku”. Võib oletada, et see töö on valminud algsete visandite põhjal hiljem koduses ateljees, sest kompositsiooni läbitöötatus ja -mõeldus sunnivad seda arvama. Ta on tõepoolest muutunud tunduvalt harmoonilisemaks, värvide kooskõla on selgem ja konkreetsem, vormid kasvavad teineteiseks üle sujuvamalt. See on justkui absoluutne elujaatus, harjumatult rõõmus ja optimistlik ning siit puudub veel ka see saatuslik noot, mis tumestas kunstniku hilisemaid töid. Mägi on tõepoolest justkui „valmis saanud”. Seetõttu liigitub „Itaalia maastik” mitte ainult põnevate avastuste kilda, vaid on ka haruldaselt kaunis ning läbimaalitud näide meie läbi aegade ilmselt parima maastikumaalija kõige küpsemast perioodist.