Kristjan Raud

Teos on ära toodud Lehti Viiroja monograafias „Kristjan Raud 1865–1943. Looming ja mõtteavaldused“ (Tallinn 1981, nr 816)

Juhan Viidang on meenutanud, kuidas ta mitmel korral trehvas Tallinna Kunstihoones ülevaatenäitustel Eduard Wiiralti otsa, kes mõnda aega Eestis elas. Wiiralt oli alati seisnud vaikides Kristjan Raua tööde ees ning enda sõnul neid sõna otseses mõttes tundide kaupa silmitsenud. Tema – Wiiralti jaoks – oli Kristjan Raua anne suur ning tabamatu.
Raud on tõepoolest Eesti 20. sajandi esimese poole omanäolisim kunstnik. Vahel on küll räägitud sümbolismi, juugendi, rahvusromantismi jms mõjudest tema loomingule, kuigi tegelikult oli Raud oma loomingus absoluutselt iseseisev ning paralleelide tõmbamine on pigem meelevaldne. See, mis kujunes välja pärast õpinguid Peterburis, Düsseldorfis ja Münchenis, ammutas inspiratsiooni mitte niivõrd kunstiajaloost, kuivõrd rahvaluulest ning omapärasest maailmanägemusest. Huvi rahvaluule vastu algas Raual juba päris varakult, koguma asus ta seda juba 29-aastase noormehena ning kümmekond aastat hiljem hakkas ta korjama ka vanavara. 20. sajandi esimestel aastatel aitas Raud korraldada käsitöönäituseid ning asutada Eesti Rahva Muuseumi, rääkimata tema tööst muinsusvalitsuse juhatajana või 1920. aastal algatatud ülemaalisest muinasvara kogumise kampaaniast. On loomulik, et see kõik peegeldus ka tema kunstis: kord otseste motiividena, kord teatud „rahvusliku stiilina“, kord mõne kunstilise kujundina. Eraldi seeriana kasvavad Kristjan Raua loomingust välja aga muidugi Kalevipoja-teemalised tööd. See siinse rahvaluule esinduslugu paelus 20. sajandi esimestel kümnenditel siinseid kunstnikke üllatavalt vähe. Ennekõike meenuvad muidugi Oskar Kallise suurejoonelised nägemused, kuid teema suurus ning samas ka juba eakus kohutas ilmselt paljusid. Kristjan Raua lähenemine teemale oli aga ainuvõimalik: ta suutis osavalt kombineerida lugude arhailised kihistused ja sümboolsed tähendused kaasaegse kunstikeelega. Raua tööd on küll äärmiselt tõsised ja suute järelduste poole haaravad, kuid teostatud niivõrd meisterlikult, et kordagi ei teki liigse pateetika varju või kopituse lõhna.
1927-33 moodustab Kristjan Raua loomingus omaette perioodi, mil on valminud ka mitmeid teisi leinava Linda kujutisi. Sellest või vahetult eelnevast perioodist on teada ka mitmeid Raua järvemuistendite-teemalisi töid, aga ka teisi rahvaluulest tõukunud lehti. Mai Levini sõnul töötas Raud Kalevipoja teemaga juba aastakümneid varemgi, kusjuures leinava Linda teema on alguse saanud juba 1914. aastal. Miks Raud antud motiiviga niivõrd intensiivselt ja edukalt tegeles, on ilmselge: inimliku traagika suurus ja rahvuslik lein, võimalike tähenduste rikkus ja joonistuslik nappus. Raud ei olnud kunagi pelgalt rahvaluule illustreerija, kuna valitud teemad võimaldasid kõneleda ka hoopis laiematest teemadest. Ilmselt on Raua tööd kõige lähemal ilmalikule religioonile: kindlale usule oma rahva püsimisele kõigist kannatustest hoolimata. Seetõttu polegi leinav Linda ainult traagiline kangelane, vaid ka edasikestmist sümboliseeriv rahvuse Ema.