Karin Luts

Teos on ära toodud monograafia „Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused“ graafikanimestikus nr 127.

Karin Lutsu graafikaloomingus olid 1960ndad teatud tõusujärguks. Toimub teatud teisenemine, tema lehed muutuvad veelgi jõulisemateks ja emotsionaalsemateks. Üha enam on tööde pealkirjades sümbolismi ning unistuslikkust, sageli lendavad ja langevad linnud kui lootuse ja vabaduse tähistajad. Luts ise kirjutab sel ajal oma päevikusse: „Töö, vaskplaatidele oma maailma „pildistamine“. See on praegu ainus tõeline huvi ja mure...“ Palju on räägitud Lutsu huvist rahvusvaheliste kunstisuundade, sh abstraktsionismi vastu, kuid just sel perioodil tõdeb ta, et hoopis paeluvam on inimese juurde tagasipöördumine. Nii on valge puri ja peen võrgustik seal ümber kõnelemas mitte niivõrd kunsti, kuivõrd inimese keelt: unistustest ja kaugetest randadest. Ning veel. Oma päevikusse on Luts kirjutanud: „Mõned lihtsad inimesed (nagu eestlased) arvavad, et E d’ A „Epreuve d’ artiste“ on harilik tiraaž. Kuid minul on „ainult E d’ A.“ „oma trükk“ (5-15) eksemplari, seda nad ei suuda kujutleda, et see rohkem väärt on kui trükkija trükk. Oma trüki eest vastutab iga kunstnik ise ja iga töö on sel juhul originaalkunstiteos, kunstniku allkirjaga.“