Johannes Greenbergi kunsti peetakse siinses kunstiloos rafineeritud maitse etaloniks, mida iseloomustab erakordne stiilitundlikkus, värviüleminekute nüansseeritus ning suursugune hoiak. Ta alustas Ants Laikmaa õpilasena ning veetis siis sajandi esimesed kümnendid õpingutel Münchenis, Berliinis ja Moskvas. Viimasesse linna saabus ta 1913. aastal 26-aastase noorukina ning viibis seal järgmised seitse aastat. Just sel ajal on valminud ka käesolev töö, mis kannab endas mitmeid ka Greenbergi hilisloomingule iseloomulikke märke: figuraalkompositsiooni lõigatus, lemmiktoonide eelistamine, improvisatsioonilisus jne.
Silmatorkav on ka teema, kuna just näitlejad ning teater tõusid järgnevatel kümnenditel Greenbergi loomingu keskmesse. Käesolev töö lubab oletada, et kunstniku kiindumus teatri vastu võis alguse saada või vähemalt tuge leida Moskvast – maailma ühest teatripealinnast, mis just sel ajal oli erakordselt tugeva tasemega. Kuid asi ei olnudki alati teatris. Jaan Pert on tabavalt märkinud, et ta arvas ekslikult, justkui liiguks Greenberg järelimpressionistliku meheliku maalimise laadis, ent osutus: kunstnik on “õrn lüürik, naise sarmi maalija”.