Felix Randel

Teos on osalenud Felix Randeli näitusel „Pühapäev“ Adamson-Ericu muuseumis 2002. aastal.

Felix Randeli tähtsus Eesti kunstiloos on vastuoluline. Ühelt poolt seostub tema nimi ju ennesõjaaegse Eesti ainukese tõelise avangardse liikumise – Eesti Kunstnikkude Rühmaga. Mõnede grupi liikmetega, näiteks Eduard Olega, puutus Randel kokku juba Esimese maailmasõja ajal, kui ta 1916. aastal siirdus Penza kunstikooli õppima. Seal sügaval Venemaal, rohkem kui 600 kilomeetrit Moskvast eemal, algas ka Randeli kunstnikukarjäär, mis jätkus õpingutega „Pallases“. Randel oli selle kooli üks esimesi õpilasi, pärast Vabadussõjas osalemist võttis ta kohe 1919. aastal nimekirjas koha sisse ning siis polnud enam tagasivaatamist. Kuigi Randel õppis koolis kõigest paar aastat, oli temas piisavalt annet ning oskust valida endale hea ja inspiratsiooni pakkuv seltskond, et tõusta 1920ndate keskpaigaks üheks jõulisemaks Kunstnikkude Rühma liikmeks. Andes koolis joonistusõpetajana töötades õpilastele edasi kunsti kõige klassikalisemaid reegleid, asus Randel kunstnikuna neidsamu reegleid rikkuma, murdma, muutma. Kuid koos rühmitusega kadus ka Randeli otsingulisem vaim, 1930ndate aastate alguseks jõuab ta rahunenuma laadini ning hiljem on tema täht ere juba karikaturistide taevas. Säärane kaar – Penza sügavustest „Pallase“ alguseni ning sealt avangardi eesliinile, kust jõuda hoopis poliitiliste karikatuurideni – on muidugi vastuoluline, kuid samas ka tähelepanuväärne.
1930ndate aastate alguseks oli Randeli kõige avangardsem periood selja taga. Ta oli vastu võtnud karikaturisti koha Tallinnas „Päevalehe“ juures ning töötas seal alates 1929. aastast. Ta oli 30ndate eluaastate alguses ehk oma parimas loomeeas ning tema maaliloomingus annavad üha enam tooni portreed. On raske öelda, kuivõrd mõjutas Randeli laadi sel perioodil 1927. aastal koos sõbra Eduard Olega ette võetud reis Pariisi, kuid sel ajal p i d i Pariis mingit mõju avaldama – muidu poleks olnud sinna mõtet minnagi. „Niisiis viimaks ometi Pariisis!“ hüüatab Ole oma mälestusteraamatus Pariisi vaksalis Randelile – ja see hüüatus ei saanud ometi ilmaasjata kõlada. Tõepoolest, järgnevatel kuudel matkasid kaks kunstnikku mööda Pariisi muuseume ning Ole kirjutab, et kuigi ta oli end alati avangardistiks pidanud, siis „Pariisi kunstikogusid vaadeldes pidin tunnistama, et ilma endiste aegade suurmeistrite kultuuriliste panusteta ei oleks neid uusi kunstipüüdlusi ja võib-olla ka mind ennast kunstnikuna üldse olemas“. Kuna ka Ole loomingus toimus nüüd teatav rahunemine, siis võib oletada, et ka Randeli rahulik ja mõõdetud kompositsioon, sulanduv koloriit ning mütoloogiline temaatika võisid saada inspiratsiooni just neilt jalutuskäikudelt Pariisis.
Kuldvasika-temaatika on Randelit teadaolevalt köitnud laiemalt kui ainult käesoleva maali juures. Maire Toom on kirjutanud, et „korduvalt on teda köitnud nii joonistuses, karikatuuris kui maalis kuldvasika teema, mis 1932. aastal jõudis arvestatava tulemuseni suuremõõtmelises kompositsioonis “Tants kuldvasika ümber”“. Millest säärane huvi, seda pole täpsemalt teada, kuigi võib taas hakata oletama. Sest kui Randeli jaoks oli oluline mitte ainult „maalida“, siis ilmselt sai tema eesmärgiks olla ainult teatud metafoori loomine oma kaasajast, ning kui see oletus tõele vastab, siis võib arvata, et Randeli sümpaatia kuldvasika-temaatika vastu tulenes tema omanäolisest tõlgendusest Eesti olukorrast. Ehk kajavad siin veel vastu ka miljonilinna Pariisi pahed, kuid võib-olla on siiski tegemist hoopis subjektiivse ajastu dokumendiga. Sel juhul saame aga võrrandisse juba mitu näitajat: suuremõõtmelise kompositsiooni, kunstiajaloolise harulduse, näitusel osalemise, harvaesinevalt julgelt valitud teema, meisterliku kompositsiooni, stiliseeritud figuurikäsitluse, rafineeritud värvimaitse ja kriitilise vaate. Võrrandi lahend? „Tants kuldvasika ümber“.