Kunsti ja raha suhe on alati tekitanud küsimusi ja intriige. Kunst, kui ebaselgete kriteeriumite järgi mõõdetav suurus näib ikka olevat vaieldav, kaheldav ja spekuleeritav. Võib jääda isegi mulje, ka seda raamatut siin lugedes, et kunstituru kujundajad, eriti kunstimüüjad, diilerid, galeristid, on kunsti sisulise poole hoopis kõrvale jätnud ning kalkuleerivad selle väärtust pigem läbi rahalise kui intellektuaalse kvaliteedi.  Rõhuasetus oleks nagu valdavalt sellel, mida üks või teine kunstiteos võiks maksta, kuidas neid teoseid kätte saada ja kuidas hindade legende, müstikat ja kunstimütoloogiat kasule orienteeritud voolus hoida.  Pean tunnistama, et mingist punktist alates, kui teatud kunstnike teosed, on juba mis iganes protsesside tulemusel väärtust kogunud, saab nende müüdavus galeristide jaoks tõepoolest näitajaks. Kunstiringlus ei saa katkeda ja ärid peavad püsima, ent rahaline mõõdupuu ei ole kindlasti kõrgelt hinnatud kunsti enda tekke põhjus ega tõsiselt võetava loomingu ajend. Ma ei kõnele siin mõistagi kommertsiaalse orientatsiooniga kunstist, kus mingeid juba populaarseid kunstivoole või motiive teadlikult korratakse, kuna  need nö. müüvad (impressionismi sihipärane kopeerimine on siinkohal hea näide) vaid nendest autoritest kelle loomingust on saanud oluliste sisuliste kunstisuundade provotseerija, algataja, uuendaja. Kunstist, mis on saavutanud võrreldavalt kas siis riikide ja kultuurikontekstide siseselt või globaalsetel turgudel märkimisväärseid ja jahmatama panevaid hindu tänu oma tõelisele kvaliteedile, mis baseerub sisul.  Jah, kunsti saab vaadelda läbi raha, kuid raha ei tee kunsti, pigem annab kunst rahale suuna, väärtustades põhjust maailma suuremalt sõnastada.   

Üksikute eraldiseisvate riikide ja maailma tippkunsti esindava globaalse turu toimimise printsiibid ei olegi tänases mõistes niiväga erinevad. Need põhinevad samadel inimlikel emotsioonidel. Just emotsioon on see, mille rõhutamine kunstist kõneledes, kas siis müügi kontekstis või mitte, on möödapääsmatu. Raha, mis tõmbab kunstile tähelepanu ja hinnad, mis tekitavad hämmingut, seavad kunsti enda tihti pigem vaidluse alla, kui et õigustavad selle tegelikku fenomeni, põhjust, mis neid hindu tekitab. Ometi kui analüüsida ja võrrelda maailma kalleimate autorite teoseid ja Eesti või mis iganes teise väikeriigi kõrgete hindadega  autorite töid, siis jõuame selgete ühisjoonteni.  Hinnatake kunsti, millel on tugev sisuline energia.  Teoseid, mis on oma ajas midagi märkinud, peegeldanud, muutnud, uuendanud, teisiti sõnastanud ning millele kunstnik on end sügavalt pühendanud. Väärtustatakse loomeenergeetikat, mis jätab kunstiteostesse oma tugeva jälje, isegi kui see on teatud ajahetkedel varjus ja märkamatu. Kunstniku subjektiivne, sügav oma kunstile pühendumine annab tema töödele perspektiivis laiema intellektuaalse väärtuse -  loob ühiskonna ilminguid sõnastava ja kaardistava visuaali, kreatiivse reaalsuse, mis kätkeb suurelt öelduna inimkonna emotsionaalset ajalugu. 

Kõik, mis kunsti ümber toimub, kajastugu see rahas või  milleski muus, püsib tänu inimolemuse loomingulisusele. Meie võimele ja soovile ümbritsevat tõlgendada, mõtestada ja jäädvustada. Oma kogemusi ja kogemisi kujundlikult väljendada, et siis neid kujundeid, seda tulemust, seda kunsti „salakirja“ taas tajuda.  Suhtlus hea kunstiga on korraga nii ühiskondlik kui ka väga isiklik protsess. 

See, mis toimub kunstiga Eestis ja täna,  olgugi, et veel noore turukogemusega riigis, on sarnane ja paljuski juba ka paralleelne mujal maailmas toimuvaga. Teekond sellesse puntki on olnud keeruline. Meie kunstituru kujunemise lugu on mõjutanud pikad nõukogude režiimi aastad, mis ühelt poolt tekitasid lõhe kunsti ja selle publiku vahel, teisalt aga rõhusid ja piirasid kunsti arenguvabadust. Kitsaste valikute oludes muutus veelgi määravamaks autori enda kunstnikukvaliteet, tema maailmavaade, sisulised taotlused ja professionaalsed oskused ning eneseväljenduse leidlikkus ja isikupära – oskus jääda eriliseks iseendaks kui poliitiliselt turvaline oli maalida peamiselt vaid maastikke, lilli ja linnavaateid ning eksperimendid tuli jätta ateljeesügavustesse peitu. Eesti kunst on seda suutnud. 

Nõukogude periood katkestas ka siinse kunstituru arengu. Rahvusliku ärkamisaja teadvusest, 19. sajandi lõpust läbi 20. sajandi alguse ning Pallase kunstikooli Tartus, tekkisid need tõukejõud, mis meie professionaalsele kunstile ja ka asjatundlikule ja hindavale publikule aluse panid. Kunstile, mida eesti soost edumeelsed kodanikud asusid ostma ja koguma juba ammu enne II maailmasõda. Protsess, mis lõppes nõukogude võimu „maaletoomisega“ ja milles tehti omad korrektiivid ning kus läänemaailmaga võrreldavast kunstiturust ja kunstiga kaubitsemisest ei saanud juttugi olla. 

Sellisena nagu me oma kunstiturgu täna näeme, kus toimivad juba nimekad ja turgu mõjutavad ning suure kogemusega eragaleriid ja kus korraldatakse regulaarseid kunstioksjoneid, on vähema kui viimase 30 aasta jooksul tekkinud reaalsus. Eriti märkimisväärne on fakt, et kunsti on võimalik osta nüüd ka riiklikult toteeritud kunstiprojektide ja asutuste kaudu, mis veel mõnda aega tagasi osutus tabuks. Eeskujulik ja väga hästi korraldatud näide on siinkohal ajalooline ja juba nõukogude perioodil mainekas Kevadnäitus Tallinna Kunstihoones, mis on läbinud julge organisatoorse uuenduse,  asunud muuhulgas tegema koostööd ka eragaleriidega ning pakub võimalust väljapanekul eksponeeritavat kunsti osta. 

Näiteid meie kunstituru arengust ja nö. raha ja kunsti suhte selgemast tekkimisest, kus meedia kõneleb oksjonite müügirekorditest ja eesti kunstnike teoste eest makstavatest, veel hiljuti utoopilistena tunduvatest hindadest, võib tuua mitmeid ja mitmeid.  Meie kunstituru käive on muu maailmaga võrreldes küll väga väike, ent toimimise loogika täna võrreldav. Kõrvalpõikena tuleb tunnistada, et siinsed, tihti materiaalsest maailmas võõrdunud nõukogude põlvkonna kunstnikud on omal moel kunsti ja raha suhet peljanud, nagu võiks kunsti materiaalsesse väärtusesse ringi arvestamine seda kuidagi kompromiteerida, ent sellestki on saanud suures plaanis möödanik.  Kunstis, mis päriselt müüb ja mitte ainult rahalises mõttes,  on see loominguline miski, mis kaasab enamat, kui raha mõõta suudab.  Kunst, mida on võimalik suunata ja määrata ning millest võib saada nö. müügiedu artikkel, peab endast midagi kujutama. Kunst, mida galeristid otsivad, kunstiteadlased sõnastavad või kuraatorid presenteerivad ning mis ajapikku tuntust ja tähelepanu ning lõppeks ka hinda kogub, peab kätkema põhjust, mis selle kunsti ennast kehtestama ja selle eest ka maksma paneb.  Paraku ei ole see põhjus, tänu kunsti enda enamasti hoomamatule tekkeolemusele, nii ilmselgelt mõõdetav nagu ruutmeeter, ent ta on olemas. Tõepoolest, kuidas seletada inspiratsiooni täpset päritolu, mis ühe autori teose korraga nii haaratavaks ja kõnekaks teeb, et tema eest ollakse mingil hetkel valmis sadu tuhandeid ja miljoneid maksma. 

Arusaamatud protsessid on inimkonda alati enam köitnud kui elu selged ilmingud. Kunst ja kõik sellega kaasnev pakud kestvalt seletamatuid elamusi. Ent siiski, mis on ühes maaliruudus või iganes muus laadis loodud kunstiteoses korraga sellist, mis energiaruumid kihama paneb, kirgi kütab, müügirekordeid põhjustab või pikki tekste ja analüüse kirjutama ajendab? Kõige võluvam on selle küsimuse juures vastus, mida püütakse sõnastada küll kõigi jaoks ühiselt, ent millele vastab tegelikult igaüks ise ja eraldi.  See juhtub siis, kui kohtame kunstiteost, millest mööda jalutada on võimatu, mille ees seistes näib korraga, et teos, mis on loodud kõigile on tegelikult loodud vaid mulle -  teos, mis võtab korraga, sõnatult ja tundevõimsalt kokku kõik selle, mida keegi meist mingil isiklikul eluhetkelt olulisena tajub ja mis läbi kunsti loodud kujundliku maailma ootamatu tundepuudutusena vastu kajab. 

Kunstiga suheldes ning selle erinevaid ilminguid analüüsides, olgu need sisulised või materiaalsed, tajutavad või selged, kaasaku need intriige ja kirgi või sügavat vaikust vaataja pilgu ja kunstiteose vahel, peaks silmas pidama ühte – selle maailma võlu on tema seletamatuses, protsessides, mis toimivad, ilma, et neid lõpuni põhjendada saaks. Tõeliselt head kunstiteosed on ühtpidi materiaalsed objektid, ent teisalt energeetilised kogumid, mis elavad oma elu, loovad omi reegleid ja kehtestavad omi seadusi. Jah, me püüame neid suunata, allutada, juhtida ja määrata, ette aimata ja oma inimlike soovide vankri ette rakendada, ent kunsti olemuse saladus on sellest kõigest siiski suurem. 

See raamat siin on ilmekas ja intellektuaalselt nauditav näidete kogum dialoogist kunsti ja teda juhtida ning kujundada püüdva maailma vahel – võimalus koos kunsti ja tema saatjaskonna korraks kaasa kõndida sel ühteaegu nii määratavalt kui ka määramatu teekonnal.