Pärast Teist maailmasõda hakkasid paljud kunstnikud maalima loodust. See oli nende jaoks üks võimalusi, kuidas eemalduda poliitikast, aga ühtlasi ka viis, kuidas kinni hoida siinse maalikunsti traditsioonidest, kus maastikumaal oli olulisel kohal. Ent kahtlemata oli loodus paljude autorite jaoks endiselt ka lihtsalt tuttav paik, kus nad olid veetnud oma lapse- ja nooruspõlve ning mille dünaamikat nad tajusid varjamatu intensiivsusega. Loodusest ei tuntud rõõmu ainult kui vaatemängust, vaid ka kui loomulikust keskkonnast, kus viibimine oli sama loomulik kui käe libistamine taskusse.