Abstraktne kunst sündis laias laastus 1950ndatel Ameerika Ühendriikides. Loomulikult võib Winnetouna kunstiajaloos ringi vaadates leida ka varjatuid jälgi, suitsusambaid, mis viitavad juba kümnendeid varem, et midagi säärast on saabumas. Ettevaatlikult kõnniti juba sajandi algusest teel, mis viis esmalt äratuntava objekti hägustumiseni ning seejärel kadumiseni. Ent abstraktse ekspressionismiga löödi uks lahti, siseneti kunstilukku ning võeti positsioonid. Kujund oli kadunud, jäänud vaid puhas värv.
Eestisse jõudis abstraktsionism kümnend pärast starti. Algus oli ettevaatlik, reeglistatud maailmas ei saanud koheselt avastada, vaid esmalt piirid püksikummina nii kaugele tõmmata, et uus kõht sisse mahuks. Elmar Kitse 1966. aasta näitus oli ilmselt esimesi ja võimsamaid manifestatsioone, ent see oli veel segu ähmasest teemast, pallaslikust värvikultuurist ja kontrollitud mõõdetusest. Samal perioodil alustas aga juba Ado Lill, harva näitustele tulnud kunstnik, kes pärast ettevaatliku objektimaali jõudis kiirelt hoogsa abstraktsionismi. Edasine oli juba sujuvam, kanal oli sees. Võis ehk isegi arvata, et järgneda saab vaid eelneva variatsioon, veidi nihkesse pandud minevik. Oleks pidanud teist korda arvama.
Jaan Elkeni tulek maalikunsti oli koos 70ndate hüperrealismiga, kuid juba oli võnge sees. Ülitäpsed fotogeenilised linnamaastikud, kuid ikka mingi varjundiga, õrna suduga, värvimölluga. Ent võttis veel aega, kuni Elken laotas lauale mastirea: 90ndate jõulised, agressiivsed, autori surma eitavad maalid. Kunstniku autoripositsioon on 90ndate mullistuses veel veidi segane, ühelt poolt on pööre isiklikus loomebiograafias, teisalt ka midagi täiesti uut siinsel kunstimaastikul. Kui tema värvijanu annaks veel kuidagi lahterdada, siis boonusträkina tuleb kaasa ka rebiv invasioon 90ndate tegelikkusesse. Elken paneb kokku objektivaba ja subjektikeskse, lupsab sisse (pealtnäha) vormitusse ning näeb seal korraga tänavapilti. Reklaamid, meedia, rahvusvahelised suhted – kõik see on korraga olemas, kauaoodatud eesti kunsti kauge sugulane, kellest seni vaid peaasjalikult kuuldud, on korraga elutoas.
90ndate teisel poolel nihkus Elken justkui sügavamale ühiskondlikku tegelikussesse, kuid see nihe oli samas ka pööre isiklikuma poole. Ajalugu, mälu, minevik, meenutused – kõik see, mille võib kergesti tõmmata ühiskondlikule liistule, kuid mis samas on väga isiklik, lähedane, sealtsamas lõuendi ja naha juurest. Mäluteadlased on ammu eristanud mälu kolm kategooriat, millest põnevaim on hämaraim – ala, mis mäletab asju, mille mäletamisest ta päriselt teadlik pole. Nii ka Elken – ta justkui mäletab, kuid mitte kogu lugu. Hetketi kerkivad pinnale mingid üksikud katked, ent seda võimsamad ja jõulisemad nad on, mida rohkem neid on kontekst hüljanud. Aga juhised? Aga legend, mis paneks mälukaarti mööda õigesti liikuma?
Veel kord: see pole jutustus.
Sest kuidas jutustada meeleheitest, ängist, ajaloo kotiriidest?