Jüri Arraku võime liikuda sujuvalt kõige erinevamate tehnikate vahel ei tohiks hägustada arusaamist, et liikumine toimub vaid tehnikaid pidi – eetiline süvend on endiselt sama. Nii näeme ka nüüd groteskseid tegelasi, arraklikke sümbolmaailmu, religioosseid tähenduskihte, üleskutseid vaimsele kirgastumisele ning hingelisele puhastumisele. Kõik see on esitatud veendunult – umbes nii, nagu New Yorgi räppar metoodiliselt oma sõnumit kordab: iga päev uuesti, uuesti, uuesti. Arraku väljenduslaadis on lisaks räpparile ka midagi talupoeglikku, lihtsat, otsekõnelist. Kuigi ta kasutab sümboleid, ei püüa Arrak olla kuidagi “peenekoeline” või “kunstipärane” – tema sõnum on öeldud otse ning jõuliselt. Siin on mingi kummaline side siiruse, aususe ja haavatasaamise vahel – sest täielik ausus pole võimalik ilma enesepuhastuseta ning teadmisega, et enesepuhastus ei saa kunagi olla täiuslik.

60ndad oli periood, mil Arrak sisenes siinsesse kunstimaailma. Ta liitus rühmitusega ANK’64, mis püüdis kaitsta kunsti autonoomiat väliste reeglite eest. Hiljem on Arrak ise nimetanud oma loomingut kuni 70ndate alguseni teatud “võsaks” – otsingute ajaks, kus sündis küll põnevat ja mitte häbenemisväärset, kuid mis oli ikkagi alles otsing. Järk-järgult nihkus Arrak eesmärgile lähemale, võsast välja. Umbes 70ndate alguses oli Arrak pärast mitmeid käekirjamuutusi jõudnud enam-vähem sinna, kust algab see Arrak, keda me kõige paremini tunneme. Nii võiks ka käesolevat näitust vaadata kui teatud esteetilist dokumentatsiooni ühe kunstniku otsingutest ning leidmistest.

Ent siia lõppu veel seni avaldamata intervjuukatke autoriga, mis ilmub sel aastal avaldatavast Jüri Arraku juubelialbumis.

60ndad. Kas see periood pole sinu arvates ülemütologiseeritud? Kuidas see sinule mõjus?

Mulle ei meeldi eriti väljend “kuldsed kuuekümnendad” – midagi kuldset seal küll polnud. Pigem on tunne, et on teatud seltskond, kes ennast kuuekümnendate valguses kiita armastab. Midagi erilist ju polnud, igaüks tegi oma tööd nii, nagu oskas, kunstnikud teiste seas. Ei tohi seda perioodi üle tähtsustada. Poliitiliselt oli olukord ju ikkagi kammitsetud, kümnendi lõpus veel eriti – ei midagi kuldset! Ma ei saa ka öelda, et minu loomingus oleks midagi erakordset valminud. Vabadusest ma isegi ei unistanud ning ei saa öelda, et ma oleksin selle nimel võidelnud. Tõsi, eks ma värvisümbolitega ja teiste kunstniku vahenditega oma rahulolematust väljendasin, aga kõige rohkem olingi koloriididissident.
60ndaid ma ei oska seega kirjeldada, ma olin tudeng. Hiljem olin kohutavas õhinas, töötasin poole ööni, ärkasin vara ja jätkasin – töötasin tõepoolest peaaegu eksalteeritult. Võimas energia, seda mäletan.

Kui tugev oli sinu enesetsensuur?

Hirmuks ei saa seda nimetada, aga enesetsensuur oli kindlasti. Ma ei hakanud maalima pilti, kus näiteks punasel mehel raiub sinine mees kirvega pea. Avaliku tsensuuriga oli mul vähe kogemusi. Oli üks lito, Hoov, koridor ja katus (1972), mis võeti näituselt maha. Minu jaoks oli see töö inimkonna teest: koridor inglite jaoks, katus kui taevariigi sümbol ja hoov on maine sümbol. Probleem ei olnud aga selles, et mindi läbi inglitega kaetud koridori, vaid selles, et hoovis oli sinine taevas, figuurid olid mustad ja paber oli valge. Sellest piisas.