1983. aastal kohtusid Meriväljal Enn Põldroos ja Olev Subbi, et vestelda veidi kunsti tegemise põhjustest. Päris intervjuu lõpus pöördub Põldroos korraks alguse juurde tagasi ning teatab: "Alustuseks ütlesin, et maalin lihtsalt seepärast, et mulle meeldib maalida. Varem ma seda ei oleks öelnud. Oleksin rääkinud pika ja keerulise jutu kunsti igasugustest eesmärkidest." Ent nüüd on pildi tekke olulisim tingimus – hingerahu.

 

Põldroosi loominguline karjäär sisaldab mitmeid muutumisi ja teisenemisi. Alustanud juba 1950ndate lõpul, kujunes temast 1960ndatel üks uue maalikeele läbisurujaid. Kui toona nõuti, et kunst peab olema võimalikult realistlik ning kujutama stseene kodumaa elust ja olust, siis Põldroos koos eakaaslastega väitis, et olulisim on siiski kunst ise. Ei ole vaja viidata lüpsimasinale, kui võib viidata koloriidile. See aga ei tähenda, et Põldroosist oleks kujunenud "kunst kunsti pärast" ideoloog. Tema maalides oli alati oluline ka ühiskondlik sõnum, mis väljendus kord otsesemalt, kord grotesksemalt või iroonilisemaltki.

 

1983. aastal väljaöeldu peegeldas nii kümnendi meeleolusid kui ka kunstniku enese veendumust, et on aeg "rahuneda". Tõsi, 80ndate lõpul–90ndate alguses tõusis Põldroos ühiskondlike liikumiste etteotsa, mis aga nii otseselt ei väljendunud tema maalides. Viimaste jaoks jäi, tõsi küll, ka vähem aega. Mõned aastad tagasi toimus tema suur isiknäitus Tallinna Kunstihoones, kus vanemate hittide kõrval võis näha arvutis loodud töid. Nüüd, näib nii, on Põldroos tagasi vanade liistude – õlimaali – juures.

 

Põldroosi maalid moodustavad huvitava paari Alice Kase loominguga. Mõlema töödes on kummalisi meeleolusid, mis sünnivad näilise lõpetamatuse pinnalt. Ka Põldroos ei maali tööle kõike, mida ta antud stseeni kohta teab, vaid ainult mingi aimduse. "Vähendatud esteetilisus", ütleb Põldroos ise selle kohta. Enam ei ole vaja nii palju maalida.

 

See, mida me maalidelt näeme, kõneleb autori sõnul väikestest valudest. Teame, et kunstnik on kolinud pealinna kärast eemale vanasse talumajja Mulgimaal. Sageli järgneb säärasele lahkumisele pöördumine iseendasse, tegeletakse enda mõtete ja tunnetega, mis metsa vahel kostavad paremini kui võib-olla linnas. Muidugi, millega muuga saakski kunstnik tegeleda? Kuid siiski. Näeme nimelt, et Põldroos kujutab siin anonüümseid inimesi kummalistes olukordades. Need on inimesed-märgid ja säärastena väga üldistusjõulised. Pealkirja "Sõbrad" alla oleks Põldroos võib-olla varem koondanud enda ja lähikondsed (nagu ta tegigi), kuid seekord näeme peaaegu et filosoofilisi mõtisklusi inimese argise olemise üle. Ju jätkab ta sealt, kust 1983. aastal pooleli jäi – hingerahu otsimisest.

 

Eero Epner