Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 12.02.2008-28.03.2008

Christel Allik

Maastikud


Christel Allik on lõpetanud 1996. aastal Tallinna Kunstiakadeemia tekstiili erialal, ta on Eesti Tekstiilikunstnike Liidu ja  Eesti Akvarellikunstnike Liidu liige, hetkel tegutseb vabakunstnikuna, näitustel osaleb aktiivselt alates 1995. aastast – seda on esmatutvustusena alati kohustus mainida. Hoopis enam aga tuleks kõnelda Christel Alliku puhul muust, kuna ta on üks emotsionaalsemaid ja spontaansemaid loojanatuure, keda Haus Galerii esindab.

Emotsionaalsus on tõepoolest esimene sõna, millega Christel Allikut iseloomustada: tema viis ümbritsevasse särasilmsena sisse elada, pisimastki detailist ja nüansist kui imelisest ja ainulaadsest kinni haarata ning see maalimaailma üle kanda on tema tee kunstis. Üksnes tema võib tusasel talvepäeval äraolevana galeriiuksest sisse astuda, tagasihoidlikult tassikese teed juua ja siis ühel hetkel pisarateni liigutatuna meenutada imetillukest  märtsikellukest, kes nädal tagasi koduukse eest vastu vaatas… Kunstnik võib talletada lõhnu ja värve, pistes need endasse kui põhjatusse kotti, kus valitseb tohutu emotsioonide segadus, kuid kust alati õigel hetkel midagi vaimustumisväärset pihku jääb.  

Loodus kui otsatu inspiratsiooniallikas pakub Allikule palju, rohkem kui enamusele meist. Maastikud ja lilled, mida on ju kujutatud lõputult, ei ole siin kaugeltki ammendunud teema. Selles veendub igaüks, kes võtab tema töödesse süveneda. Just isikupärane lähenemine on see, mis teeb loomingu huvitavaks ja eripalgeliseks ning Christel Allik julgeb olla isikupärane.  Kunstnik saab luues tõukuda ikka ju vaid sellest, mis on kusagil olemas, reaalsena ümbritsevas või fantaasiana mõtetes. Ta saab välja pakkuda oma viisi maailma interpreteerimisel ja ergutada meid kaasa mõtlema, nägema, tundma ja kuulatama.

 

Seekord eksponeerib autor ligi paarikümmet maastikumaali, mis on valminud vahetult näituse eel ateljees. Tema enda sõnul on see ajaga endassekogutud emotsioonide maalimine. Pildid, mis tõestena silme ees seisnud ja konkreetseid kohti kujutavad, ei ole kunstnikku inspireerinud kasutama pelgalt maastikumaalile nii omast pruuni, musta või rohelist, vaid hoopis teistsugust värvigammat, seda, mis tuleb kusagilt sügavalt sisemusest. Mälestused kogetud emotsioonidest muudavad tema pildid kirkaks, värvid vahelduvad tõepärase ja tunnetusliku piirimail. Mõnd päikeseloojangut võime me pikalt mäletada sooja õhtutunnina ja kanda seda kuumkollast tooni endas kaua. Mõnd nukrat hommikut võime mäletada jällegi külma ja kõledana, kujutledes end tundideks rõduuksele seisma, peos tass ammugi jahtunud teega. Need on emotsioonide värvid, mis saadavad meie elu igal hetkel. Neid hetki kujutavadki Christel Alliku maalid, milles vaatajal on võimalus leida endale tuttavaid toone – päevi või minuteid, mil tunne elust on kõige enam sarnane just seesuguse maastikuga, nagu on maalinud kunstnik.   

 

Kui kõnelda sellest, et igal loojal on miski, mis köidab teda ennast ja millega ta tahab paeluda oma publikut, siis Christel Allikut võiks kuulda siinkohal ütlemas: julge imetleda loodust, julge elada tema rütmide järgi ja sa näed, kuidas väikesest tuulesahinast lagedal kõrrepõllul võib saada sinu hinge sees igavik.

 

 

< tagasi