Näituse kandvaks motiiviks on absurdiga segatud muinasjutulisus. See motiiv ilmutas end eelnevalt varasemast mitte enne, vaid pärast tööde valmimist. Autor loobus näituseks valmistudes teadlikult kontseptsiooni otsimisest ja loomisest, lülitas pea välja ja käe sisse ning lasi sedakaudu esile tulla sellel, mis hinges peidus. Tulemuseks midagi muinasjutulist, kus kõrvuti võlumetsade ja pikajuukseliste printsessidega seisavad nõiduslikud rägastikud ja kummituslikud entiteedid, kõik laotatud lõputu tähistaeva alla.

„Need on kohad, kus ma ise tahaksin olla, mitte fantaasiates, vaid päriselt,“ räägib kunstnik ise oma vaimusilmas ja südamesopis tekkinud kujutistest. Muinasjutt ei ole tema jaoks kaunis pildiraamat, kuhu unelema põgeneda, vaid metafoor – muinasjutt ongi elu ise, kui seda nii näha.

Tehnilisest küljest on uueks meetodiks viltpliiatsite kasutamine, mille puhul pindade värvimisel tekkivad kattuvused moodustavad uued üleminekud ja kihitised. Autorile sümpatiseerib tekkiv sümbioos, panna kokku kokkusobimatud tehnikad ja vahendid, nihestada arusaama harmooniast, luua lõhkumise läbi teistsugune tervik.

Samamoodi on tema töödel koos teemad, mis reaalsuses kokku ei sobi, tulemuseks midagi ootamatut, milleks ei olda valmis ja millega ei oskagi justkui midagi peale hakata. Nii liidab ta erinevad dimensioonid. Mis on päris, mis mitte? Kas reaalsus on sõltumatu ja objektiivne või iseenda ettekujutus? Millal algab uni ja lõppeb ärkvelolek? Need on suured ja samas triviaalselt kõlavad küsimused, mis esitamise hetkel otsemaid tühistuvad, kuid ometi sees aina keevad.

Maria Sidljarevitš (1982) on omandanud magistrikraadi maali erialal Eesti Kunstiakadeemias 2014. a. Ta on esinenud isiknäitustega nii Eestis kui Venemaal, samuti osalenud arvukatel grupinäitustel. Sidljarevitš on Eesti Maalikunstnike Liidu liige ning alates 2015. a. Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse esimees.