Lae alla ja täida manuses olev registreerimisvorm ning saada see e-posti aadressile haus@haus.ee. Palun võtke meiega küsimuste korral ühendust.
.png)
Haus Galerii 16.01.2024
HAUS GALERII
Maalikunstist läbi suure formaadi
Haus Galerii uus näitus toob vaatluse alla maalide formaadi, eksponeerides kontrasti printsiibil lähestikku suure- ja väikeseformaadilisi maale. Formaatidega mängimine loob arusaama võimalikest arhitektuuri ja ruumi kontekstidest, mida maal võib rõhutada.
Käesolev näitus esitleb järgnevat valikut autoritest, kes on eesti kunstimaastikul tuntud monumentaalmaali loojad, olles kõik leidnud isikupärase ja omanäolise lähenemisviisi just suuremõõtmelisele formaadile:
Paul Allik, Vano Allsalu, Siim-Tanel Annus, Jaan Elken, Mauri Gross, Ivar Kaasik, Epp-Maria Kokamägi, Paul Kormašov, Laurentsius, Maarit Murka, Mall Nukke, Anne Parmasto, Sirje Petersen, Juss Piho, Jane Remm, Tarmo Roosimölder, Katrin ja Sven Saag
Järgnev tekst on väike ekskursioon kunstiajalukku ja tänapäeva, kust leiab muidugi lõputult näiteid formaadi olulisusest kunstis.
Üldiselt on maalide suurust dikteerinud kas arhitektuur, tellija võimsus ja vägevus või impeeriumi propagandistlik tahe põlistada monumentaalsetes mõõtmetes oma ajaloolisi võite.
Alustame siis Napoleoni kroonimise maalist (1807). Kunstnik Jean-François David oli kutsutud Notre-Dame´i sündmusele kohale ning ta ei hoidnud kokku ülistust, kujutades piduriides prantsuse kõrgseltskonda. Maali mõõtmed on aukartustäratavad 6,21 x 9,79 meetrit.
Pariisis Louvre´i muuseumis lisab maalile tähtsust kuldraam ning kui soovime ette kujutada, kui suur see maal on, tuleb vaadata fotot, kus maali on pildistatud koos inimestega.
Sedalaadi maalid saavad alguse imperiaalsete ambitsioonidega suurriikidest ja nende ajaloosündmustest. Kui eesti kultuuris pole ühtki võrreldavat maali vastu panna, on põhjus lihtne — meil on olnud lihtsalt teistsugune ajalugu.
Kuid oot, siiski võiksime Davidi kõrvale panna Tallinnas sündinud renessansskunstniku Michel Sittowi (1469-1525), kelle kunstiteadusliku uurimise algatas rahvusvahelisel tasemel Eesti Kunstimuuseum. Sittow liikus oma kaasaja kuningakodades ja maalis kõrgseltskonda Hispaanias, Austrias, Taanis. Ometi on tema portreemaalid väikeseformaadilised ja intiimsed, neid tuleb lähedalt vaadata nagu sellel 2018. aasta KUMU videolõigul võib näha.
Tavajuhul originaalteose mõõtmetele erilist tähelepanu ei pöörata, kuigi need võivad olla olulised ja tähenduslikud. Mis juhtub näiteks siis, kui meil pole võimalik originaalmaali vaadata ning teos on kättesaadav üksnes repro või ekraani vahendusel? Siis võib juhtuda, et kunstiteose mõõtmed hakkavad vaataja tajuga trikke tegema.
Kui nõukogude ajal tuli maailma kunstiajalugu õppida raamatureprode põhjal, mille trükikvaliteet ei pruukinud olla kõige parem, tekkis teostest silme ette mulje. Sageli põhines see teose tähtsusel. Näiteks on 20. sajandi kunstiajaloo raamatutes alati reprodutseeritud briti popkunstniku Richard Hamiltoni 1956. aasta „Mis on see, mis teeb tänapäeva kodud nii teistsuguseks, nii eriliseks?“ Mehe käes kujutatud reketi või hiigelsuure pulgakommi (lollipop) järgi sai Ameerika popkunst oma nime, aga mitte tõsimeelselt, vaid hea inglise huumori võtmes, mis oli suunatud ameeriklastele. Raamatutes on see pilt trükitud suuremalt, samuti ekraanil tundub see pilt suur, luues mulje, et tegemist on suureformaadilise ja igati tähtsa teosega. Kunstimuuseumis originaaltööd nähes aga selgub, et see on kõigest väike odavalt kokkukleebitud kollaaž.
Popkunstnikud hakkasidki 1960. aastatel huumori võtmes mängima suurussuhetega, kujutades väikeseid odavaid igapäeva-esemeid hiigelsuurte ja hinnalistena. Kunstiteose mõõtmetest sai kunsti enda keskne teema. Nii korrigeeris Roy Lichtenstein üksikuid koomiksipilte veelgi teravamaks ja paremaks ning suurendas need siis lõuendile, et maalida väikesed odavad pildikesed õlivärvidega suurteks kalliteks maalideks, mis muuseumikeskkonnas eksponeerituna võistlevad väärikuselt varasemate sajandite kuulsate maalidega (NYT artikkel).
Läbi ajaloo on maalide formaati dikteerinud aga arhitektuur. Näiteks fresko maalitakse otse seina peale märja krohvi sisse ning seetõttu tuleneb freskode suurus arhitektuurist. 14. sajandi Itaalia võrratu vararenessansi maalija Giotto teoste vaatamiseks tuleb sõita Itaaliasse.
20. sajandil on teada 1940. aastate Ameerika abstraktse maalikunsti formaatide järsk suurenemine, võrreldes 1930. aastate Euroopa maalikunstiga. Sellelgi olid omad põhjused — Ameerika väljumine sõjast võitjate poolel, dollari tõus maailmavaluutaks, pilvelõhkujate ehitamine ning tellimuse kasv suurtele maalidele. Siinses lühivideos tutvustatakse Jackson Pollocki suurima formaadiga maali aastast 1943.
Eesti olukord on fikseeritud juriidikaga. Eestis kehtib protsendikunsti seadus, mille kohaselt peab riigi ehitatud iga uue hoone hinnast üks protsent minema kunstiteosele. Nii on juba praegu loodud erinevates tehnikates palju uut kunsti avalikku ruumi. Kui vaadata Merike Estna maale Viljandi Riigigümnaasiumile 2015. aastast, siis tõepoolest on siin oluline formaat ja koloriit, et maalikunst paneks end maksma uue hoone arhitektuuris ja noorte inimeste silmamälus.
Kristjan Raud (1865-1943) kujutas väikeseformaadilistel pliiatsi- ja söejoonistustel monumentaalset teemat, Kalevipoja eepost. Kui projitseerida tänapäeval tema joonistused ekraanile, nii et need ulatuvad üle terve seina, saab aru, et tegemist võiks olla monumentaalmaali kavanditega, mida kunstnik oleks võinud lisaks raamatu illustratsioonidele realiseerida. Nii juhtub, kui kunstnik on võimsam teda ümbritsevatest ühiskondlikest ja majanduslikest oludest, kui kunstnik mõtleb aegade üleselt ja monumentaalselt. https://commons.wikimedia.org/wiki/File:TKMB1702_Kristjan_Raud.jpg
Näitus jääb avatuks 2. märtsini.
Kuraator: Piia Ausman
Tekst: Heie Marie Treier
Paul Allik oli 1960. aastatel Tartu Kunstikoolis kunagise pallaslase Alfred Kongo õpilane. Alliku enda loominguski on teatud „pallaslik“ distsipliin, oskuste lihvimine ja nende pidev arendamine. Alliku stilistika oli mitmekesine, tema loomingupärandist leiab nii realistlikke kui ka abstraktseid motiive, maale ja joonistusi. Allik töötas välja isikupärase, muljetepõhise maalilaadi, kus pintslijoon loob õhulisi, värvidega koos liikuvaid ja musikaalseid kompositsioone, mille alatoon on enamasti opimistlikus koloriidis. Olulist rolli omavad tema loomingus aktimaalid, loodusvaated ja natüürmordid, kus autorile hingelähedased figuurid, vaated ja esemed teavitavad ümbritsevat ruumi oma energeetilisest kohalolust. Alliku tihti traditsioonilist süžeed tasakaalustab vabam ja mittetraditsiooniline käsitlus. Ta oli suurepäraste tehniliste oskustega maalija, kes end pidevalt ja töökalt joonistamisega vormis hoidis, et lõuendil mitte eksida või pigem, et mitte kammitsetud olla. Allikule on iseloomulik eriline tehniline vabadus, kus kunstnik ennastunustavalt maalib, nii et teosel puudub nähtav kalkulatsioon kompositsiooni või proportsiooni rütmi õigsuse osas. Tema jaoks oli selline töötamine hea kunsti loomise ainuvõimalik viis ja väga oluline isiklik saavutus. Alliku karjäär ulatub estraadilauljast 1970-ndatel Eesti Kunstnike Liidu juhatuseni 1990. aastatel.
Vano Allsalu on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunstnikuna (1991). Allsalu abstraktsetes ekspressioonides koonduvad järjepidevalt jõulised pintslilöögid tundlikult segatud värvidega, moodustades edasisi kujutluspilte inspireerivaid faktuure ning keerukaid vormimänge. Autor vaatleb ja taasloob ümbritsevat läbi tugeva subjektiivse üldistuse, keskendudes omaenda isikupärasele värvimaailmale. Sellisel viisil väljendatud loodusmotiive ja loodusest leitud muljeid võib Allsalu loomingus jälgida juba selle algusest peale. Allsalu loomelaad on abstraktne ja ekspressiivne, ent siin-seal reaalsusega mängiv. Tema jaoks on oluline ka suhe visuaalse ja verbaalse vahel — värvide, kujundite ning pealkirjadest hargnevate vihjete ja lugude inspireeriv koosmõju. Tema isikunäituste debüüt jääb 1984. aastasse, 2011-2017 oli Allsalu Eesti Kunstiakadeemia maali dotsent, 2013-2019 Eesti Kunstnike Liidu president ning täna asepresident. Allsalu teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis ning erinevates erakogudes ja ettevõtete kunstikogudes nii Eestis kui ka mitmel pool Euroopas ning Austraalias.
Siim-Tanel Annus õppis 1974–1978 Tõnis Vindi stuudios, seejärel 1978–1984 kunstiajalugu Tartu Ülikoolis ning 1989. aastal graafikat ERKI-s. Annus on otsiva loojanatuuriga autor. Läbi enese ja eripäraste tehniliste vahendite püüab Annus oma kunstis puudutada kõiksust. Tema teosed on esemetepuhtad maailmad, mille motiivistik tuleneb tihti vihjamisi loodusest. Kõige sellega üritab kunstnik viidata inimese meelte seotusele looduse igavikuga, millest alateadlikult ammutatav on tõesem kui käegakatsutav. Annus eksperimenteerib materjalide ja värvidega ning töötab enam sõrmede kui pintsliga. Faktuurid loovad teosest esmase, justkui skeletina nähtava mulje, viies edasi tööde sisusügavusse. Annust tuntakse maali kõrval ka tegevuskunstniku ja graafikuna. Oma ajastu ja ühiskonna piire nihutavate performance’itega kirjutas ta end juba 1980. aastatel kunstiajalukku. Annuse näituseid on toimunud mitmel pool maailmas, ent kõige olulisemateks peab ta Eesti esindamist 47. Veneetsia biennaalil 1997. aastal ning grand prix teenimist Nanjingi Rahvusvahelisel Kunstifestivalil Hiinas 2015. aastal.
Jaan Elken kogus tuntust hüperrealistina, liikudes hilisemas loomingus abstraktsionismi poole ning tegeledes Euroopa kultuuri- ja kohamälu küsimustega. Kunstniku loomingu vältimatu koostisosa on kindlate koostisosade puudumine, pigem mängib autor linnamaastike ja mõtete katketega, mis keskenduvad hüperrealistliku fotogeenilisuse asemel isiklikule kogemusele. Tihti leiab kunsntiku töödelt argikogemusest pärit tekstilõike või leidobjekte, mida vaadata korraga läbi nii iroonia- kui ka nostalgiaprisma. Jaan Elkeni kaasaegne looming on maailma kohalolu poetiseerimine läbi jõulise ja abstraktse maaliesteetika. 1970-ndatel hüperrealistlikus laadis alustanud kunstnik on praeguseks kujunenud abstraktse suuna üheks olulisemaks esindajaks Eesti maalikunstis. Jaan Elken on 1981. aastast kuulunud Eesti Kunstnike Liitu, aastatel 1995-1999 olnud Eesti Maalikunstnike Liidu esimees ning aastatel 1999-2013 Eesti Kunstnike Liidu president. Lisaks oli Elken aastatel 1997–2017 Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi maalikunsti õppetooli professor (kuni eriala sulgemiseni Tartu Ülikoolis) ning 2018. aastast Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna emeriitprofessor. Jaan Elkenil on olnud üle 70 isikunäituse.
Mauri Gross on omandanud kunstihariduse Tallinna Ülikoolis, õppides lisaks lavakujundust ka Eesti Kunstiakadeemias. 2009. aastast on Gross vabakutseline kunstnik, väljendades end peamiselt läbi maalimise. Autorit inspireerib tema austus klassikalise õlimaali vastu. Oma teostes käsitleb ta maalitud kujundite subjektiivset väärtust ja muutuvaid tähendusi. Ta maalib igapäevast, vaadeldes, kuidas traditsioonilise õlimaali poolt osutatud tähelepanu selle tähendust ja väärtust muudab. Oma töödega soovib Gross kaasata vaatajat kogema igapäevase ja kvaliteetse maalitehnika koosmõjus tekkivat dissonantsi. Grossi teised tegevusvaldkonnad on graafiline disain ja sisekujundus. Aastatel 1998-2007 töötas Gross graafilise disaini õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias.
Ivar Kaasik on maalikunstnik, kes alustas õpinguid Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuri kateedris, kuid lõpetas ülikooli metallikunstnikuna. Alates 1992. aastast elab Kaasik Berliinis. Tema looming on erakordselt mitmekülgne, kuid viimasel ajal on Kaasik enim pühendunud (hüper)realistlikele merevaadetele. Tema maalitud veepinnad on hüpnootilised, pea käegakatsutavad ning nende ilmastiku- ja valgusvarieeruvus kõneleb ta üliefektse ja -oskusliku pinnakäsitluse eest. Viimane ongi Kaasiku loomingus ehk kõige läbivam joon, olgu maalil kujutatud inimene, tema poolt loodu, loodus või loomariik. Tema kerge optilise efektiga meditatiivsed, meisterlikus maalitehnikas teostatud tööd seovad pilgu ja meele pikaks ajaks, luues aistinguid vee ja taeva harmoonilistest kohtumistest. Alates 2001. aastast on Kaasik Saksa Maalikunstnike Liidu liige. Kaasik on esinenud mitmetel isiku- ja grupinäitustel ning tema teoseid võib leida kogudest üle maailma.
Miljard Kilk on kunstnik, kelle looming on liikunud 1980ndate hüperrealismist tänase mütoloogilise metafüüsikani. Eesti Kunstnike Liidu liige ja omaaegne Tallinnfilmi joonisfilmi meeskonna lavastuskunstnik lõi siis ja loob ka täna oma sõnumite- ja märgikeelt, milles kohtuvad erinevate ajastute ja religioonide lood ning maailmatõlgendused. Kilgi maalitehnika on äärmiselt nauditav, tema loominguline isikupära aga enamgi. Kunstniku visuaalide maailmas valitsevad võrdselt tõesus ja absurd, pretendeerides õigustatult sürrealismi määratlusele. 1980ndate lõpul kuulus kunstnik ka gruppi „Tallinnfilmi sürrealistid”, mis selle kunstivoolu suundumusi esile tõstis, segunedes postmodernistlike tõekspidamistega.
Epp-Maria Kokamägi lõpetas Eesti Riiklikku Kunstiinstituudi 1983. aastal, töötades kümmekond aastat õppejõuna, seejärel vabakunstnikuna. Kokamäge hinnati õpingute ajal hiilgava joonistajana. Tema 1980-ndate looming tõusis esile oma mütoloogilis-poeetilise koe poolest. 1990. aastate saabudes teisenes veidi nii tema motiivistik kui ka käsitluslaad, jäädes endiselt tundeliseks ja õrnaks. Kokamäe selle sajandi looming on laialt levinud ja populaarne. Alates 1984. aastast kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu. Ta on osalenud mitmetel isiku- ja grupinäitustel kodu- ja välismaal ning tema teoseid võib leida näiteks Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudest ja paljudest erakollektsioonidest erinevates riikides. Kokamäe loomingulised tegevusalad on õlimaal, akvarell, raamatukujundus ning teatri- ja kinokujundus.
Paul Kormašov on maalikunstnik, kes elab ja töötab Berliinis. Ta on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas 2013. aastal ning on sellest ajast peale tegutsenud vabakutselisena. Kormašov on samanimelise kunstnike perekonna noorim esindaja. See aga ei ole takistanud teda leidmast isikupärast ja omanäolist käekirja, mis on Eesti noorkunstnikke seas üks äratuntavamatest. Kormašov saavutab selle ühendades pealtnäha vastandlikud omadused — tema teosed on nii abstraktsed kui ka läbimaalitud, esitledes samal ajal ka väga oskuslikku värvitunnetust. Nii leidubki tema kohati tonaalses, kohati värvikas abstraktsionismis figuratiivseid jooni, näiteks linnamaastikke ning erinevaid elu- ja looduselemente. Kormašovi kihilised teosed peidavad eneses tihti ka nii humoorikaid kui ka tundmuslikke mõtisklusi, mida aitavad dekodeerida teoste sisukad pealkirjad. Kormašov on korraldanud mitmeid isikunäitusi ning osaleb regulaarselt grupinäitustel nii Eestis kui ka Saksamaal. Tema teosed on esindatud paljudes kogudes üle maailma.
Lauri Sillak ehk Laurentsius omandas kunstihariduse Eesti Kunstiakadeemias maali erialal, esinedes näitustel aktiivselt alates 1993. aastast. Laurentsius on ilmselt üks (vana)meisterlikkumaid maalijaid Eesti kunstiajaloos, kuid ta ei piirdu pelgalt oma tehnilise osavuse demonstreerimisega, otsides ka üldisemat kunstilist tõde, kartmata lisada lõuendile teistsuguseid kujundeid. Laurentsius on postmodernistlik maalija, kes kasutab tihti varasemat kunsti ja visuaalkultuuri omaenda sõnumi edastamiseks. Nii seobki Laurentsiuse looming akadeemilise ja kaasaegse maalivõtestiku, kus valitseb kontseptsioon. Pop elementidega segatud kontseptuaalne maalikunst on omane meie 1990-ndate kunstnike põlvkonnale, kus Laurentsiusel on teenitult respekteeritud positsioon ja fenomenaalselt eristuv käekiri. Laurentsius on tegelenud kunstiküsimuste lahtimõtestamisega laiemalt, puudutades ka kitši ja kõrgkunsti suhteid või tsiteerides modernse kunsti ajalugu. Suhtlus tema teostega on esteetiliselt nauditav intellektuaalne protsess, köitvalt mitmekihiline vestlus, mis on pikitud kunstnikule omase vaikse huumoriga. Tulemuseks on dekadentlik, estetistlik ja humoorikas looming. Ta on tegutsenud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas alates 2000. aastast ning on pälvinud mitmeid auhindu, sh Konrad Mäe preemia 1999. aastal. Laurentsiuse teoseid leidub mitmetes muuseumikollektsioonides ning need on aukohal ka erakollektsioonides nii kodu- kui ka välismaal.
Maarit Murka lõpetas 2004. aastal Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal, omandades seejärel magistrikraadi Helsingi Kunstiakadeemias. Lisaks on ta õppinud ka Balti Filmi- ja Meediakoolis. Murka on Eesti kaasaegse kunsti hüperrealistliku stiili võtmefiguur. Huvitudes aktiivselt ajaloolistest ja ühiskondlikest oludest kujutab ta argiseid situatsioone ning lihtinimesi, lisades neile sotsiaalset teravust, mida Murka oma maalitehniliste mängudega rõhutab — kombineerides teostel erinevaid kaasaegseid materjale ning leides neile atraktiivseid vorme ja vormistusi, kuid mitte üksnes, tema loominguline maailmavaade on inspireeriv, liikuv, värske ning üllatav. Kunstnik töötab tihti teda huvitavatel teemadel teosteseeriate kaupa, luues kohati üksteisest täiesti erinevaid reaalsusi, nii isiklikke kui ka üldistavaid, olles alati intrigeeriv ja vaheldusrikas. Samuti on Murka tuntud tehilise eksperimenteerijana, kes annab tihti oma n-ö traditsioonilistele maalidele installatiivse mahu, integreerides vaataja maaliruumiga oodatust teisiti. Maarit Murka kuulub nii Eesti Kunstnike Liitu kui ka Eesti Maalikunstnike Liitu. Ta on osalenud mitmetel isiku- ja grupinäitustel ning tema teoseid võib leida näiteks nii Tartu Kunstimuuseumi kogust kui ka Eesti, Läti, Soome, Rootsi, Prantsusmaa, Ungari, Itaalia ja Taani erakollektsioonidest.
Mall Nukke on lõpetanud Tallinna Kunstiülikooli 1992. aastal graafikuna, paistes koheselt ja märgiliselt silma kui kunstnik, kes suhestus teravalt tärkava Eesti popkultuuriga. Tema popkunst algas pliiatsi ja pastelliga ning tema varajased kollaažid ühendasid erinevaid kultuuritekste, luues uudseid tegelaskujusid, kelle eeskujuks olid tihti tuntud artistid ja ühiskonnategelased. Nukkele on omane irooniline ning mänguline teemakäsitlus. Alates 2000. aastatest on Nukke loomingu keskmes olnud fotomontaažid ja õigeusu ikoonikunsti motiividest inspireeritud segatehnikas teosed, mis kätkevad kaasaegse Euroopa ühiskonna paralleele. Nukke identifitseerib end laiemalt multimeedia kunstnikuna, ent viimastel aastatel on talle hingelähedaseimaks kujunenud õlimaal selle perfektses maalitehnilises teostuses, kus nii kompositsiooni- kui ka vormitunnetust saadavad sugestiivsed ja võluvad valgusemängud. Tema käekiri on monumentaalne, erksalt värviküllane ning jõuliselt konstrueeritud. Mitmekülgse kunstniku loomingut kirjeldavad rohked esinemised isiku- ja grupinäitustel, online näitused ja osalemine kataloogides. Mall Nukke teoseid on KUMU, Tartu Kunstimuuseumi ja Viinistu Kunstimuuseumi kunstikogudes, samuti Soome Linnamuuseumis ning mitmel pool mujal Eesti ja Euroopa erakogudes.
Anne Parmasto lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1981. aastal maalikunstniku ja teatridekoraatorina. Parmasto loomingut iseloomustab huvi eluslooduse vastu selle kõikides vormides. Tema monumentaalsed värvimängud moodustavad võrreldes tavapärase melanhoolse eesti kunsti värvikasutusega omanäolise erandi, olles ühtaegu nii dekoratiivsed kui ka kompromissitud ja otseütlevad. Parmasto väljendab end värvide kaudu jõuliselt ja otsekoheselt, kodeerides värvivalikusse oma kujutlusvõime ja seisukohad, ent ka intelligentse huumori, võimendades maailma nii kujult kui ka motiivilt. Elades ja töötades Tallinnas on Parmasto olnud seotud pikka aega ka Tartuga, töötades maali õppejõuna Tartu Ülikoolis. 2021. aastal omistati talle ka Konrad Mäe preemia. Parmasto on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Maalikunstnike Liidu ja Tartu Kunstnike Liidu liige. 2002. aastal valiti ta Ado Vabbe nimelise kunstipreemia laureaadiks ning lisaks Eestile on tema isikunäituseid toimunud nii Saksamaal kui USA-s.
Sirje Petersen (2008. aastani Protsin) on kunstnik ja õppejõud, kelle loominguline teekond sai alguse Tartu kunstikoolist. Aasta pärast selle lõpetamist (1980) asus Petersen tegutsema legendaarses Andrus Kasemaa juhitud Ülikooli kunstikabinetis, keskendudes maalijana abstraktsete sugemetega figuratiivsele laadile. Tänaseks on Petersen meie kunstimaastikul välja joonistuv kui tuntavalt isikupärase käekirjaga maalija. Peterseni loomingust õhkub mõtlikkust, naiselikkust ja sissepoole vaatamist. Tema maalide omamoodi abstraktsetes, kuid jõulistes värvijoontes kumab õrna erootikat ja lummavat salapära. Kunstnik on öelnud, et ideed viivad teda tihti tundmatutele territooriumidele, kus avastada midagi uut. See on tunnetusprotsess, mis toimub vahetu loomise käigus. Tal on olnud üle 60 isikunäituse nii kodu- kui ka välismaal, tema teosed kuuluvad paljude muuseumide ning erakogude kollektsioonidesse nii Euroopas, Põhjamaades aga ka näiteks Filipiinidel ja Araabia Ühendemiraadis. Petersen on juhendanud aastaid õpilasi ja tudengeid nii Tartu lastekunstikoolis, Tartu kunstikoolis kui ka Euroülikoolis. Alates 2000. aastast töötab ta Kõrgemas Kunstikoolis Pallas maalikunsti kaasprofessorina.
Juss Piho alustas kunstnikuna juba 1970-ndate lõpus, olles tuntud esmalt nii karikaturisti kui isikupärase ja tunnustatud raamatute illustraatorina. Piho on märkimisväärse kodumaise ja rahvusvahelise näitustekarjääriga maalija, kelle äratuntavalt temalik maailm köidab oma kompositsioonitunnetuse, figuratiivse jutustava olemuse ja põhjamaise koloriidiga. Tänaseks on autor ka Eesti Kunstnike Liidu ja Maalikunstnike Liidu liige.
Jane Remm on kunstnik, kunstiõpetaja ja Tallinna Ülikooli kunstide didaktika lektor. Tema kunstiõpingud algasid Tartu Kunstikoolis, jätkusid Tartu Ülikoolis maalikunsti erialal (BA 2003) ning hiljem Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide osakonnas (MA 2007). Jane Remmi õpingutee jätkus Eesti Kunstiakadeemias, kunsti ja disaini doktorantuuris. Jane Remmi viimaste aastate looming keskendub looduse representeerimisele kunstis. Teda huvitab millised on võimalused mõista ja interpreteerida teiste loodusliikide elukogemust, nendega suhelda ning tõlkida saadud looduskogemust verbaalsesse ja visuaalsesse keelde, mõneti ka loodust isikustada, maalida see tajutavaks kui elusorganism, kes vaatajaga samas rütmis hingab. Jane Remm on korraldanud mitmeid isikunäitusi ning osalenud grupinäitustel ning projektides Eestis ja välismaal. Kunstnik kuulub Eesti Maalikunstnike Liitu. Tema teoseid leidub erakogudes Eestis ja välismaal ning kodumaal ka Tartu Kunstimuuseumi kogus.
Tarmo Roosimölder on kunstnikuna iseõppinud. 1989. aastal Tartus geoloogiat tudeerides hakkas ta katsetama õlimaali ning sügavtrükitehnikatega. Roosimölder on ehe näide sellest, kuidas inimese üks kirg võib toita teist — huvi maapinna vormide vastu on tema loomingus alati kohal, seal kohtub väike inimene ja suur loodus. Nii kõrvutabki Roosimölder oma loomingus puutumata, suurejoonelise maailmaruumi mõne detailse, miniatuursema elemendiga, mis tihtipeale tutvustab teose süžeesse inim- või tehiselementi. Autori teostest kumab läbi austus, ja aupaklikus, looduse ja selle suurejoonelisuse vastu. Seda, et maalidel esinevad ja arhailisena näivad kivimid ja veekogud on eksisteerinud aastatuhandeid rõhutab ka kunstniku meisterlik, pea hüperrealistlik maalitehnika, millega ta maad, merd ja taevast kujutab ning kus pintslitõmbed haihtuvad ja alles jääb fakt — see oli, on ja jääb. Samas on tänase kliimakriisi kontekstis Roosimöldri õhulistes teostes ka midagi habrast. Autori loomingust ei puudu ka temale omane huumor, mis end maalipinnal mõne vimkana ilmutab. Tänaseks on Roosimölder nii Eesti Kunstnike Liidu kui ka Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige. Ta on osalenud mitmetel isiku- ja grupinäitustel kodu- ja välismaal ning tema teoseid võib leida näiteks Tartu Kunstimuuseumi kogust ja paljudest erakollektsioonidest nii Eestis, Prantsusmaal kui ka mujal maailmas.
Katrin ja Sven Saag on mõlemad omandanud kunstihariduse, Katrin Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide erialal (2012), Sven Tartu Ülikooli maalikunsti osakonnas (1994). Saagide loomingut saab kõrvutada ajaloo ühe armastatuima kunstivooluga, impressionismiga, tänu nende teoste rõhule temporaalsel. Sarnaselt impressionistidele on ka Saagid huvitatud efemeerse tabamisest, kuid nad lähenevad kujutatule kui tagasivaadatule juba seda maalides. Saagid saavutavad kulunud lõuendipinna mitte uue informatsiooni lisamise, vaid värvikihtide eemaldamisega, mille tulemusel meenutavad nende maalid kaugeid mälestusi, mis muutuvad iga aastaga ähmasemaks, kuid selle võrra kallimaks. Nagu restauraator, kes eemaldab kihte ning leiab nende alt üha uusi figuure, nägusid ja vaateid, võib ka kunstnik leida värvikihtide alt järjest nii uusi kui ka vanu jäädvustusi, avastades end ühtäkki väga heast ja tuttavast või ka täiesti ootamatust ja tundmatust kohast. Vaated vanaema aiast on universaalne motiiv, mida nad on armastanud jälgida ja läbi aastate kujutada, tabades selle ajas muutuvaid omadusi, mida me kõik kogeme. Katrin ja Sven Saag kuuluvad Eesti Kunstnike Liitu ning Eesti Maalikunstnike Liitu. Lisaks on mõlemad osalenud mitmetel isiku- ja grupinäitustel ning nende teoseid võib leida kogudest üle maailma.
.jpg){kind=link}
