Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 18.12.2003-23.01.2004

TOOMAS VINT

Väikesed maastikud

Toomas Vindi spetsiaalselt selle näituse jaoks valminud intiimses formaadis maastikumaalid.

Toomas Vint, olgem ausad, on klassik. Tal on ette näidata kogu klassikule omistatav atribuutika: prestiižsed näitused, värvitrükis isikkataloogid, olulised arvustajad, muuseumikollektsioonid ning – eelkõige – tänaseks juba aastakümneid kestnud nii teiste kunstnike kui ka publiku lugupidamine. Sest klassikuks ei saada iseendas ja iseenda jaoks, see sünnib ikka ja alati teiste silmis ja nende kaudu. Vindil endal pole siin suurt kaasa rääkida. Seda enam, et tegemist on paadunud luiskajaga.

Palju ja lõputult (ent endiselt mitte piisavalt) on räägitud Vindi eriomastest värvidest, tumerohelisest ja sinisest, mis koos moodustavad juba uue värvi: toomasvindi. Räägitud on sellest, kuidas kunstnik kasutab pintslit: hurmavalt hajusa tõmbega taevast kujutades ning väikeste täppivate löökidega detailideni laskudes (või: tõustes). Räägitud on veel ühte ja teist, ent mitte kunagi sellest, et Vint on paadunud luiskaja.

Tõsi, me kohtame sääraseid kunstiteaduslikke vägistamissõnu nagu “metafüüsiline ruum” või “sürrealistlik maailmataju”, kuid kuidas kirjeldada seda, mida Vint oma maalidel teeb, seda enam, et kunstniku enese sõnul kirjeldab ta seda, mis “sõnades on seletamatu”? Aga kuidas, protesteerivad mõned ontlikumad kodanikud, mis mõttes seletamatu? Siin on ju kõik olemas: on tornid (seal ma olen käinud, seal on tore kohvik sisse ehitatud, kohv on kolm viiskümmend), on kadakad (nagu mul suvilas), on rohi, mille iga lible on loetav, on udu ja loojang. Kõik on olemas. Ent ikkagi on Vint paadunud luiskaja.

Võtkem samm tagasi, kaevakem üles sõna “sürrealism”, lahutagem ta algosakesteks ning vaadakem siis uuesti Vindi maale. Jättes kõrvale automaatselt “sürrealismiga” seostuvad Dali ja žiletid silmavalget lõikamas, siis saame, et sõna sürrealismi etümoloogiline alge on prantsuse keeles, kus ta enam-vähem viitab väljendile “reaalsuse peal”. Ja just sealt tuleks otsida ka Vindi maale, kui nende sisu meie jaoks kaduma hakkab. Vindi maalitehniline perfektsus: tema varjude mahlakus, millest võiks kõneleda mõni veinikriitik, tema ülimalt reaalne ning samas ülimalt ebareaalne (MUNA keset põldu? No kuulge!) maalikeskkond on luiskav, rääkides korraga ülimat tõtt ning samas süüdimatult valetades. Keeles on Vindi maalide vasteks “oksüümoron”: see on hetk, mil kaks vastandlikku väidet on korraga tõesed. Ehk teisiti: see on luiskamine, kus nii sõnadesse mahtuv kui ka sealt välja jääv on üheaegselt võimalikud. Ja sellise olukorra loomine on targem klassiku hooleks jätta.

< tagasi
Pilved metsas
Toomas Vint
Pilved metsas
2003. Õli, lõuend 55 x 46 cm
hind 1 151
Sügis
Toomas Vint
Sügis
2003. Õli, lõuend 38 x 61 cm (raamitud)
hind 1 152
Udune hommik
Toomas Vint
Udune hommik
2003. Õli, lõuend 50 x 70 cm
hind 1 407
Vaikus
Toomas Vint
Vaikus
2003. Õli, lõuend 46 x 50 cm
hind 1 215
Varahommikused kadakad
Toomas Vint
Varahommikused kadakad
2003. Õli, lõuend 46 x 50 cm (raamitud)
hind 1 981
Poolitatud kera
Toomas Vint
Poolitatud kera
2003. Õli, lõuend 50 x 46 cm
hind 1 151
Hilissuvine maastik
Toomas Vint
Hilissuvine maastik
2000. Õli, papp 35 x 45 cm
hind 831
Kasvavad
Toomas Vint
Kasvavad
2003. Õli, lõuend 50 x 60 cm
hind 1 343
Rohumaa
Toomas Vint
Rohumaa
2002. Õli, lõuend 25 x 100 cm
hind 1 407
Pärast loojangut
Toomas Vint
Pärast loojangut
2003. Õli, lõuend 35 x 41 cm
hind 1 023