Oksjonid > Toimunud > Haus Galerii

ok_na_511.jpg

Haus Galerii 13.11.2021 16:00

EESTI MOODSA KUNSTI KLASSIKA SÜGIS - 13. NOV. 2021

Täna Eesti moodas kunsti klassikasse kuuluvad autorid on tulnud meie kunstiareenile 1960ndatel ja 70ndatel aastatel aga ka mõni kümnend hiljem. Autorid, kelle looming on muutunud märgiliseks osaks siinse kaasaegse kunsti ajaloost.

Kindlasti on just selle oksjoni tööde fassaad ja sisu, meie kolmest oksjonist, värvikaim.  57 orginaaltehnikas valminud tööd, peamiselt maalid ja akvarellid ning mõned segatehnika näited, loovad ülevaate Eesti kunstist peamiselt viimase 40 aasta lõikes, üksikute hilisemate näidetega. Nimed, kes on kunstihuvilistele tuttavad ning kelle töid on Haus Galerii, oma pea 25 tegevusaasta jooksul, korduvalt eksponeerinud ja esile tõstnud ning erakogudesse vahendanud. Ometi on just selle põlvkonna varase perioodi looming muutnud Eesti kunsti kullafondiks ning aega ja olusid ja kunagisi suhtumisi arvestades ei ole autoritel isiklike kogude kunstivarudki just hiilata. Suur osa tolle aja märkimisväärsetest töödest on leidnud kohad nii kunstifondi kui kunstimuuseumi kogudes ning liikunud välisnäituseid pidi muu maailma avarusse. Hea on tõdeda, et mõned, just 80ndatel Eestist mujale ostetud, meie väga heade kunstnike väga head teosed on ka tee siia tagasi leidnud. Selliseid töid on ka käesoleva oksjoni kollektsioonis.

Allaolevas esitliuses leiate rea sisukaid teemaartikleid ning personaalseid tööde iseloomustusi tuntud kunstiloolaselt Heie Treierilt (TLÜ/BMF), kes teeb Haus Galerii oksjonitele kaastööd esmakordselt. Moodne kunst on olnud aastaid tema huvi ja ampluaa ning artiklid pakuvad väga intrieerivaid kunstiinterpretatsioone ja kokkuvõtteid. Iga teose juures on tema individuaalne järjekorra number, mille alusel töö oksjonil pakkumisele läheb. 

Kõik teosed on eksponeeritud originaalis Haus Galerii ülakorruse saalis.

Üllatusrohkeid avastusi soovides,

Piia Ausman 

< tagasi
Kosmiline muna
1. Ülo Sooster Kosmiline muna 1960. Segatehnika, paber Lm 19 x 27 cm (raamitud) Alghind 8 900 Viimane pakkumine - Haamrihind 8 900

NOORUSES TEHTI KUNSTIREVOLUTSIOONI, MIS SAI ANK`64-st

Koondnimi „ankilased” pärineb 1964. aasta kunstitudengite püüdlusest teha kunsti teistmoodi kui lubati toonase ERKI (Eesti Riikliku Kunstiinstituudi) väga kitsalt piiritletud kunstihariduses. Nii korraldati ANK ’64 nime all näitusi ja ettekandekoosolekuid ning lõpuks defineeriti põlvkondlikult ümber kogu kunstitegemise mõte ja meetod ja esteetika. Nüüd teatakse seda kõike kui osa 1966. aasta laiemastki kunstirevolutsioonist, vastavalt KUMU Kunstimuuseumi 2015. aasta näituse määratlusele.

Ühisnimetaja ANK ’64 on jäänud toonaseid noori kunstnikke saatma aga kogu eluks, hoolimata sellest, et pärast kõrgkooli lõpetamist läks igaüks oma teed.

21. sajandi algupoolel toimus ANK ’64 teine tulemine – see on seotud mitmete näitustega, kus erinevad kuraatorid on rõhutanud kunstnike põlvkondlikku kokkukuuluvust. Sirje Helme eksponeeris KUMUs 2009.–2010. aastal näitusel „POPkunst Forever!” taas 1960ndate noorte kunstnike töid; 2013. aastal kureeris Tamara Luuk Kunstihoones ülevaatliku näituse „ANK ’64. Pool sajandit kunstis”; Terje Toomistu ja Kiwa panid 2013. aastal ERM-is kokku „Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground”, asetades need kunstnikud mõnevõrra ootamatult ka hipiliikumise konteksti. Näitus sai sedavõrd head tagasisidet, et selle põhjal tehti film, väljapanekut ennast näidati aga lisaks Tartule veel Rootsis, Kanadas ja Inglismaal.

Ehkki ANK-i kunstnike loomingut ei ühenda mõni kindel väliselt äratuntav sarnasus või stilistika, võib nende kunstnike puhul ehk esile tuua teatud põhimõtteid, millesse nad usuvad. Vaatamata grupikuuluvusele on siin oluline individuaalne eneseareng ja nõudlikkus – teatud perfektsionism. Neile õpetati ülikoolis, et iga tööd tuleb teha nii, et see oleks muuseumikõlbulik. Need kunstnikud on rõhutanud esteetika ja eriti eetika tähtsust, samuti nende kahe seost. See viitab muidugi saksa filosoof Immanuel Kantile, kelle järgi esteetiline on eetiline. Olles vaikimisi Kanti esteetika pooldajad, oponeeriti samas vaikimisi marksistlikku esteetikat, mida nõukogude ühiskonnas peeti üldiselt ainuvõimalikuks. Need kunstnikud pole siiski pruukinud tahta end verbaalselt väljendada seoses oma töödega.

Ja veel, paljudest töödest tulvab väekat elurõõmu, mis on erakordne, kui mõelda, et veidi varasema aastakäigu kunstnikud pidid 1950. aastatel toime tulema sõjajärgse depressiooniga ja Stalini aja kohutavustega. ANK ’64 kunstnikud otsustasid katkestada vaimse sideme lähimineviku ja riikliku propagandaga ning olla, nii palju kui võimalik, vabad, võttes lähtekohaks oma põlvkonna noortekultuuri, lillelaste ja hipide liikumise, vastava meelelaadi, muusika ja riietuse. Võib-olla aitasid nad päästa vaimsest kägistamisest nii iseennast kui ka toonast kultuurikonteksti laiemalt?

Ootav
2. Tõnis Vint Ootav 1982. Tušš, guašš Km 27.2 x 18.5 cm (raamitud) Alghind 3 100 Viimane pakkumine 3 100 Haamrihind 3 100
Fluidumid
3. Tõnis Vint Fluidumid 1985. Tušš, guašš Km 24 x 22 cm (raamitud) Alghind 3 500 Viimane pakkumine - Haamrihind -
Huuled
4. Aili Vint Huuled 1967. Guašš, paber 30 x 40 cm (raamitud) Alghind 3 900 Viimane pakkumine 4 900 Haamrihind 4 900
Varased lilled
5. Toomas Vint Varased lilled 1969. Guašš, paber Lm 50 x 49 cm (raamitud) Alghind 6 300 Viimane pakkumine - Haamrihind -
Vaade rohelisele
6. Toomas Vint Vaade rohelisele 1998-2000. Õli, lõuend 100 x 105 cm (raamitud) Alghind 14 400 Viimane pakkumine 24 900 Haamrihind 24 900
Kallad
7. Malle Leis Kallad 1970. Akvarell, paber 2x 59.8 x 59.8 cm (raamitud) Alghind 3 800 Viimane pakkumine 5 900 Haamrihind 5 900
(müüdud)Päevalilled
8. Malle Leis Päevalilled 1995. Õli, lõuend 90 x 90 cm (raamitud) Alghind 11 000 Viimane pakkumine - Haamrihind -
Maastik
9. Kristiina Kaasik Maastik 1988. Õli, lõuend 55 x 39 cm (raamitud) Alghind 2 300 Viimane pakkumine 3 200 Haamrihind 3 200
Kuldse taeva all
10. Jüri Arrak Kuldse taeva all 1998. Õli, lõuend papil 68.5 x 50 cm (raamitud) Alghind 5 800 Viimane pakkumine 10 500 Haamrihind 10 500
Kahesaja kolmas lõige
11. Siim-Tanel Annus Kahesaja kolmas lõige 1990. Guašš, paber Lm 68.5 x 96 cm (raamitud) Alghind 3 600 Viimane pakkumine - Haamrihind -

NOORUSES TEHTI KUNSTIREVOLUTSIOONI, SOUP '69 JA SÕBRAD

Kui noored kunstnikud tegid Tallinna vanalinna nooblis „Pegasuse” kohvikus 1969. aastal oma tööde näituse, oli vaja plakatit. Leonhard Lapin disainis aktivistina plakati, mille keskele asetas New Yorgi popkunstniku Andy Warholi kuulsa supipurgi. Kui Warhol maalis Campbell’s valmissupi purgid suletuna nagu kapitalistliku supermarketi riiulil, siis Lapini üks ja ainus supipurk oli Nõukogude Eesti tühjade poeriiulite tingimustes jõuga lahti kangutatud, sisu söödud, ning kandis eesti kunstnike nimesid. Plakat kinnistus kunstiajalukku ja andis põlvkonna kunstnikele koondnime SOUP ’69.

Eesti popkunst sai energiat reaalaja New Yorgi kunstis toimuvast ning seda määratlesid põhiliselt disaineriks ja arhitektiks õppivad noored kunstnikud, kes oskasid suletud ühiskonnas olla imekombel informeeritud laias maailmas toimuvast. Nendeks kunstnikeks olid Ülevi Eljand (1947), Ando Keskküla (1950-2008), Leonhard Lapin (1947), Gunnar Meier (1942-2003), Rein Mets (1942-2011), Andres Tolts (1949-2014).

Tänapäevases vaates saame teha taas üldistuse ühest 1960. aastate kunstirevolutsioonist Eestis. Sellest šikist perioodist leidub nüüd ingliskeelne ülevaade Mari Laanemetsa tekstidega: http://tranzit.org/exhibitionarchive/category/ussr/estonia/tallinn/

Neid töid ühendab keskendatus esemelisele keskkonnale, lisandub enamasti intellektuaalne huumor. Kui kuskil ongi kujutatud inimesi, pole tegemist psühholoogilise hingestatud lähenemisega. Disaineri või arhitekti pilk fikseerib inimese kuuluvuse keskkonda, võib-olla üksnes märgilisena, suhtes teda ümbritsevate esemete ja oludega.

Popkunsti kogemus tõi analüüsi „kõrge” ja „madala” dialektikast, nii nagu New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi 1990.-91. aasta ülevaatenäitus „High and Low”. 1960ndate kunstiuuendusele (ka näiteks tantsus) oli omane hierarhiate lammutamine, madala esitamine kõrgena ja vastupidi. See oli üks põhjusi, miks maalide ümbert kadusid kuldraamid kui liiga pateetilised ja esiplaanile astus kaasaegne tehnoloogiline maailm kogu armutus ilus.

 

Illustratsioonid luulekogule
12. Leonhard Lapin Illustratsioonid luulekogule "Sõnade sülemid, sülemite süsteemid" 2004. Joonistus, kollaaž 21.5 x 14.3 cm (raamitud) Alghind 11 000 Viimane pakkumine - Haamrihind -
Lugev inimene (Lugev daam)
13. Leonhard Lapin Lugev inimene (Lugev daam) 1973. Guašš, paber Lm 62 x 60 cm (raamitud) Alghind 8 000 Viimane pakkumine 13 100 Haamrihind 13 100
Maastiku formular
14. Andres Tolts Maastiku formular 1999. Õli, lõuend vineeril 33 x 153 cm (raamimata) Alghind Viimane pakkumine - Haamrihind -
Vaikelu
15. Andres Tolts Vaikelu 1967. Akvarell Lm 27.2 x 18.2 cm (raamitud) Alghind 2 700 Viimane pakkumine - Haamrihind -
(müüdud)Simulaakrum. Lainepüüdja
16. Urmas Pedanik Simulaakrum. Lainepüüdja 2017. Foto, õli, lõuend 95 x 150 cm (raamimata) Alghind 6 000 Viimane pakkumine - Haamrihind -
Fantoom VII
17. Sirje Runge Fantoom VII 1991. Õli, lõuend 100 x 90 cm (raamitud) Alghind 10 600 Viimane pakkumine - Haamrihind -
Maja metsas
18. Sirje Runge Maja metsas 1972. Akvarell Km 57.5 x 37.3 cm (raamitud) Alghind 4 200 Viimane pakkumine 5 900 Haamrihind 5 900
Aed Inglismaal
19. Sirje Runge Aed Inglismaal 1972. Akvarell Km 57.5 x 37.3 cm (raamitud) Alghind 4 200 Viimane pakkumine 8 900 Haamrihind 8 900

MISKI, MIS ON OMA

Elame geopoliitiliselt üsna keerukal maa-alal, kus eri maailmakultuuride huvid ja  tõmbetuuled puhuvad üsna tugevalt. 1920. aastatel, kui Eesti sai iseseisvaks riigiks, esitati ikka ja jälle küsimus: mis on see, mis meid teistest kultuuridest eristab? Mis on see oma, mida kultuuripoliitiliselt toetada?

1920. aastatel vastati küsimusele üsna loogiliselt – rahvakunst ja talutare, meeste ja naiste käsitöö sissetöötatud mustrid ja traditsioonid. See arusaam hakkas visuaalselt mõjutama toonast kaasaegset graafilist disaini (nn tammetõrustiil), mööblidisaini, tarbekunsti, kohati arhitektuurigi.

Samas on selline valik tekitanud ka vastuväiteid. Tammed ja tammetõrud ei esine vaid Eestimaa looduses ning Muhu Männa muster on leitav ka mitmetes teistes kultuurides, seega mis peaks tegema neist erilise “oma”?

Tänapäeval on “oma” otsimine järjest raskem, sest iga põlvkond näib leiutavat endale oma “oma” kas internetist või turismireisidelt. Ja asi on veelgi keerukam, sest inimese elu jooksul võib “oma” ka muutuda eelnevast „omast” vastupidiseks.

Siiski on hea soovitus vähemalt mõelda selle küsimuse üle. Mis on see “oma”, mis aitab elada, annab jõudu ja tuge? Kas peab ootama olukorda, mil senine alaväärtustatud ja endastmõistetav „oma” ära võetakse, nii et tagantjärgi saab aru, mis oli oma ja mis mitte? 

Kas „oma” võiks tuleneda hingelisest seotusest, toetavatest mälestustest, sõnastamata tunnetast, võib-olla keelest, kohast, loodusest, esemetest, lähedastest, hetkelisest äratundmisest, järjepidevusest, millestki sellisest?

Siinsete kunstnike hulgas võiks „oma” sõnastajateks maali vahenditega pidada Peeter Mudistit, Olav Maranit ning Jaan Toomikut. Nende kõigi jaoks on Eesti midagi mitte-enesestmõistatavat, midagi, mis ei anna kätte lihtsaid vastuseid, mida tuleb alles avastada, minnes ainesesse sügavuti sisse ja tuues sealt siis teateid teiste jaoks.

Peeter Mudistit ja Olav Maranit võib julgelt nimetada Jumalameesteks ja võib-olla siinses laadis müstikuteks. Jaan Toomik on ka teatud mõttes müstik, tedagi huvitab silmale kättesaamatu reaalsus.

Hilissügisene maastik
20. Peeter Mudist Hilissügisene maastik 1971. Õli, papp 25.5 x 35.8 cm (raamitud) Alghind 3 100 Viimane pakkumine - Haamrihind -
Keskpäevane maastik
21. Peeter Mudist Keskpäevane maastik 1974. Õli, papp 51 x 60.7 cm (raamitud) Alghind 3 700 Viimane pakkumine 3 700 Haamrihind 3 700
Pilvine päev
22. Olav Maran Pilvine päev 1970. Guašš, tempera, kartong Vm 48 x 56.5 cm (raamitud) Alghind 2 100 Viimane pakkumine 2 100 Haamrihind 2 100
Vaikelu sinise riide ja mustikaga
23. Olav Maran Vaikelu sinise riide ja mustikaga 2021. Õli, lõuend 60.5 x 77.5 cm (raamitud) Alghind 3 900 Viimane pakkumine 6 000 Haamrihind 6 000
Mesullis
24. Olav Maran Mesullis 1966. Tempera, õli, papp 64.5 x 65.5 cm (raamitud) Alghind 5 400 Viimane pakkumine 7 500 Haamrihind 7 500
Maastik autoga
25. Jaan Toomik Maastik autoga 2011. Õli, lõuend 90 x 110 cm (raamitud) Alghind 5 400 Viimane pakkumine 5 400 Haamrihind 5 400

UUSSIIRAS MAALIMINE

Siirus on kõrgkultuuris üldiselt miski, millega tuleb olla ettevaatlik, sest iial ei tea, kas tegemist on tõepoolest ausa asjaga või taktikalise relvaga, millega püütakse ära petta. Siiruse kategooria kuulubki seepärast põhiliselt amatöörkunsti valdkonda, kus tegutsevad sümpaatsed isikud, keda nimetatakse naivistideks või pühapäevamaalijateks, kelle puhul on absoluutselt kindel, et nende siirus on siiras.

Omaette kategooria moodustavad aga profimaalijad Lembit Sarapuu, Vilen Künnapu ja August Künnapu, eri põlvkondade kunstnikud, kelle maalimisviisi või taotlust võiks küll tinglikult nimetada uussiiruseks.

(müüdud)Maagiline linn
26. Vilen Künnapu Maagiline linn 2014-2021. Akrüül, lõuend 150 x 60 cm (raamimata) Alghind 6 700 Viimane pakkumine - Haamrihind -
Jääl
27. August Künnapu Jääl 2004. Akrüül, metallplaat 98 x 90 cm (raamimata) Alghind 5 100 Viimane pakkumine - Haamrihind -
Paarike sadamas
28. Lembit Sarapuu Paarike sadamas 1960ndad. Guašš, papp 40 x 50 cm (raamitud) Alghind 2 900 Viimane pakkumine - Haamrihind -

ABSTRAKTNE JA /VERSUS FIGURATIIVNE

20. sajandil, eriti sajandi teisel poolel, pendeldas läänelik maalikunst põhiliselt kahe suure võimaluse vahel – kas abstraktne kujutamine või figuratiivne kujutamine. Kummalgi oli seljataga suuri kunstiteoreetilisi süsteeme, filosoofe ja autoriteete. Ameerikas toimis see enamasti nii, et kui abstraktse maalikunsti koteering oli kõrge, siis figuratiivsed kunstnikud pidid enda ära peitma, ja vastupidi.

Kust selline olukord tuli? Tagantjärgi teame, et külma sõja poliitikast, võttes kunstis sellise kuju. Kusjuures mitmed maalijad soovisid just nimme päevapoliitikast oma arvates hoiduda, kujutledes end selleks suutelised olema. 

Eesti kunstis ilmnes nimetatud pendel kõige tugevamalt Tartu kunstielus, kus 1920.-30. aastatel oli töötanud kunstikool Pallas ja vastav maalikoolkond. Eesti Vabariigi aegses Pallases järgiti prantsuse esteetikat „nii-nagu-Pariis”, individualistlikke vabadusi ja figuratiivset kunsti. Siis tuli peale nõukogude võim ja likvideeris senise Tartu kunstielu, andes asemele kohustusliku kollektivistliku figuratiivse kunsti „nii-nagu-Moskva”. Seda hakati koolis õpetama noortele ja seda kiideti näitustel.

Kuidas võidelda pintsliga „nii-nagu-Moskva” figuratiivse kunsti (ehk terve poliitilise süsteemi) vastu 1950ndatel? Vastus on, maalides abstraktsionistlikke maale „nii-nagu-New-York”. Selline oli tol ajal Lola Liivati trotslik vastus.

Muidugi pole pendel kunsti jaoks üldse hea mudel, mida järgida – sest alati, kui pendel aetakse ühte äärmusse, liigub ta mingil ajal hooga teise äärmusse. Selline on füüsikaseadus. Enam-vähem nii juhtuski alates 1980. aastatest postmodernse kunstimudeliga New Yorgis, milles abstraktsionistlik maalikunst tundus järsku mõttetu, seevastu toonase versiooni figuratiivne kunst ainus arusaadav kunstitegemise viis. See kõik kestis tubli 20-30 aastat.

Tänapäeval on kunsti ja poliitika vastasmõju analüüsi teema, samuti, millised tulemused sellel kõigel on olnud. Kõige lõpuks jäävad alles ikkagi konkreetsed kunstiteosed ja me vaatame neid uue pilguga. Alates 21. sajandi algusest on abstraktne maalikunst uuel keermel tagasi tulnud ja praegune noorem põlvkond kuulab muinasjuttu mingitest penditest kunstiajaloos.

Hetkehind
29. Lola Liivat Hetkehind 2001. Segatehnika, masoniit 100 x 70 cm (raamitud) Alghind 3 300 Viimane pakkumine 3 700 Haamrihind 3 700
Sinine abstraktsioon
30. Anne Parmasto Sinine abstraktsioon 1989. Õli, lõuend 129 x 157.5 cm (raamimata) Alghind 5 400 Viimane pakkumine 6 900 Haamrihind 6 900
Istuv naine
31. Raivo Korstnik Istuv naine 1964. Õli, kartong 50 x 35 cm (raamitud) Alghind 1 600 Viimane pakkumine 4 000 Haamrihind 4 000
Imemehed
32. Priit Pajos Imemehed 2005. Õli, lõuend 120 x 150 cm (raamitud) Alghind 4 900 Viimane pakkumine 8 400 Haamrihind 8 400
Lõuna-Eesti maastik
33. Ülo Teder Lõuna-Eesti maastik 1969. Õli, lõuend 78 x 116.5 cm (raamitud) Alghind 2 800 Viimane pakkumine 4 400 Haamrihind 4 400

POP JA NEOPOP

Vähemalt üks eesti päritolu kunstnik on läbi löönud 1960ndate lääne popkunstis, ja see on Enno Hallek, toonane eesti emigrant Rootsis.

Sama ajaperioodi Rootsis tunti end äkitselt olevat mitte provints, vaid keskus, mis osaleb suures mängus endas ka rahvusvaheliselt, kuna New Yorgi popkunsti staar, skulptor Claes Oldenburg oli sündinud Stockholmis ning pärines rootsi diplomaatide perest.

Kerides Enno Halleki popkunstist kolmkümmend aastat edasi… ja saame külma sõja lõppemise, Nõukogude Liidu langemise ja 1990. aastate noored eesti kunstnikud, kes tõusid esile nõukogude korra alt vabanenud Eestis, määratles end paljuski kollektiivselt neopopi kaudu. Kapitalism oli äsja tunginud siinmaile ja muutunud kõigi meie ühiskogemuseks oma kommertsiga ja reklaamide ahvatlustega.

Neopopi noorte kunstnike tunnuslauseks sai “Kõike korraga, palju ja kohe” – selline pealkiri oli 1997. aasta märgilisel näitusel Rotermanni Soolalaos Tallinnas, Eesti Kunstimuuseumi näitusepinnal, kuraatoriks noorte eestkõneleja Mari Kartau. Kirju väljapanek hõlmas kunstnikke Tallinnast Türini ja kandis toonast ühiskondlikku mentaliteeti, kus vabadused olid saabunud väga äkki ja noored suhestusid kõigega läbi elurõõmu ja julguse.

Põlluvaade äikeselise ilmaga
34. Enno Hallek Põlluvaade äikeselise ilmaga 1960. Õli, lõuend 99.5 x 99.5 cm (raamitud) Alghind 2 500 Viimane pakkumine 3 600 Haamrihind 3 600
Ära tee, isa vaatab!
35. Marko Mäetamm Ära tee, isa vaatab! 1990. Guašš, papp 100.5 x 79.5 cm (raamitud) Alghind 6 300 Viimane pakkumine - Haamrihind -
Tivoli metsa taustal
36. Mall Nukke Tivoli metsa taustal 1992. Segatehnika, paber 59.2 x 84.4 cm (raamitud) Alghind 3 500 Viimane pakkumine - Haamrihind -
The Core's Wedding
37. Mall Nukke The Core's Wedding 1994. Kollaaž, akrüül, segatehnika 39 x 38 cm (raamimata) Alghind 1 200 Viimane pakkumine - Haamrihind 1 200
Klaver merel
38. (Lauri Sillak) Laurentsius Klaver merel 2012. Segatehnika, lõuend papil 29 x 39.7 cm (raamitud) Alghind 900 Viimane pakkumine 1 000 Haamrihind 1 000

OKASTE DÜNASTIA

Eesti kultuur pole ainus, kus aeg-ajalt kerkib esile kunstnike põlvkonnaüleseid n-ö dünastiaid, sedasama ilmneb ikka ja jälle arhitektuuri, muusika, kujutava kunsti maailmaajaloos.

Üks elujõulisemaid perekondlikke liine eesti kunstis lähtub Evald Okasest, kelle järeltulijad asutasid Haapsallu tema isikumuuseumi, multifunktsionaalse kunstikeskuse, mis töötab alates 2003. aastast ja hoiab värskena Evald Okase mälestust. Sealne tegevusprogramm on järjest laienenud, hõlmates nüüdseks klaasikunsti, kaasaegse kunsti näitusi, toetades ka kohalikku kunstielu. 

Kui vaadata värsket saadet sarjast „Ühe maja lugu”, mis käsitleb Tallinna Kunstihoonet, siis näeme seal Mara Ljutjuki ateljeed, kus noor kunstnik tutvustab vanaisa Evald Okase pintsleid, millega temagi aeg-ajalt maalib – see on otsene põlvkondade järjepidevus muidu katkestustest tulvil kultuuris (vt alates 23:50) https://kultuur.err.ee/1608343058/vaata-enne-tele-eetrit-uhe-maja-lugu-tutvustab-tallinna-kunstihoonet

Naine ja mees
39. Evald Okas Naine ja mees 1990. Õli, lõuend 130 x 97 cm (raamitud) Alghind 16 000 Viimane pakkumine 18 500 Haamrihind 18 500
Maskeraadil
40. Evald Okas Maskeraadil 1994. Õli, papp 50 x 25 cm (raamitud) Alghind 3 600 Viimane pakkumine 9 500 Haamrihind 9 500
Õhuline
41. Mari Roosvalt Õhuline 1995. Õli, lõuend 130 x 120 cm (raamimata) Alghind Viimane pakkumine - Haamrihind -
Laiud ja naelad
42. Uno Roosvalt Laiud ja naelad 1999. Õli, lõuend 130 x 140 cm (raamitud) Alghind 6 700 Viimane pakkumine - Haamrihind -

INTELLEKTUAALNE AGUL

Idee agulist kui intellektuaalsest kohast, mis on ühtaegu turvaline ja hingele armas ning kus luuakse kunsti ja arutatakse intellektuaalsetel teemadel, võiks pärineda 1930ndate aastate Pallase kunstikooli tudengitelt Tartus. See oli Andrus Johani, Kaarel Liimandi, Hando Mugasto, Nikolai Kummitsa sõpruskond, kellest mitmed pärinesid agulist (mitte maalt talutarest nagu enamik toonaseid kunstnikke) ja elasid ka agulis. Nad maalisid oma elukeskkonda ehk agulit ja sealseid inimesi sümpaatiaga, otsustades mitte seda kõike häbeneda. Ka Pariisi reisil leiti üles sealne agul, mida maalida. 

Paarikorruselised puumajad ning sujuv üleminek maalt linnakeskkonda oli 20. sajandi algul paljude eestlaste esmane kodu, millele on nüüdseks tekkinud ajalugu. Mäletatavasti levisid 1990. aastatel jutud väga paljudest noortest intellektuaalidest, kes rajasid oma kodu just agulipiirkondadesse (Supilinna Tartus, Kalamajja ning Pelgulinna Tallinnas), siis oli see veel kättesaadav.

Tänapäeval, 21. sajandi alguses, on agul muutunud kohati hinnaliseks ja ülikvaliteetseks elukeskkonnaks à la Kalamaja šikk ja Noblessneri šikk ja mitmed uue võrratu arhitektuuriga keskkonnad väljaspool linnasüdant, mida ehitatakse aina juurde, kogudes prestiiži.

Olgu siis käesolevate maalide ühisnimetaja austavalt „intellektuaalne agul” ning maalide valmimise diapasoon määratletud aastatega 1962–2005. Konteksti mõttes saaks iga teose juurde tuua veel kirjandus- filmi- ja muusikanäiteid ja laiematki kultuuritausta oma kaasajast.

Akt potilillega
43. Rein Kelpman Akt potilillega 1983. Õli, lõuend 115 x 120.5 cm (raamitud) Alghind 5 700 Viimane pakkumine 14 700 Haamrihind 14 700
Kaluriküla
44. Raivo Korstnik Kaluriküla 1962. Õli, papp 70 x 88 cm (raamitud) Alghind 3 600 Viimane pakkumine 5 500 Haamrihind 5 500
Kohvikus
45. Jüri Marran Kohvikus 1968. Õli, papp 61 x 50 cm (raamitud) Alghind 1 200 Viimane pakkumine 2 100 Haamrihind 2 100
Uinuv tütarlaps
46. Edgar Valter Uinuv tütarlaps 1966. Õli, kartong 81 x 100 cm (raamitud) Alghind 4 500 Viimane pakkumine 6 900 Haamrihind 6 900
Naine varjus
47. Valdur Ohakas Naine varjus 1982. Õli, masoniit 38 x 38 cm (raamitud) Alghind 1 700 Viimane pakkumine 3 800 Haamrihind 3 800
Hõrenev taevas
48. Lemming Nagel Hõrenev taevas 1994. Õli, masoniit, kardinapits, klaas 89.5 x 100.5 cm (raamitud) Alghind 2 700 Viimane pakkumine 3 600 Haamrihind 3 600
Oversea. Furta Exportare
49. Ivar Kaasik Oversea. Furta Exportare 2002-2005. Õli, lõuend 190 x 190 cm (raamimata) Alghind 12 000 Viimane pakkumine - Haamrihind -
Õhtu. August
50. Valeri Vinogradov Õhtu. August 1998. Õli, lõuend 90 x 108 cm (raamitud) Alghind 6 300 Viimane pakkumine 10 200 Haamrihind 10 200

METAFÜÜSILINE MAALIKÄSITLUS

Metafüüsilise maali mõiste seostub kunstiajaloos eelkõige itaalia maalija Giorgio de Chirico (1888-1978) kõrgaja loomeperioodiga 1920. aastatel ja varem. Tema linnavaated tühjade tänavatega, millel üksik monument, torn, hoone, kaarestik, inimesed kui puuslikud või masinad, kõik objektid langetamas tugevaid varje, silmapiiril paistmas eikuskile sõitev rong, kummaliste kumadega koloriit – kõik see mõjus ja mõjub siiani unenäolise ja ebareaalsena.

Mõiste „metafüüsika” pärineb filosoofiast, tähendades „sealpool füüsikat”. Metafüüsikud tegelevad tajumaailma või tunnetusega, mis jääb kättesaamatuks positiivsele mõõdetavale loodusteadusele. Metafüüsilised maalijad ei tegele just päris religioosse kogemuse endaga, vaid külgneva tunnetusega, mis tuleneb esemete maailmast. Ometi jäävad esemed metafüüsiku jaoks ilmselgelt immateriaalseteks, olles ümbritsetud n-ö auraga ning elades inimesest justkui sõltumatut omaelu.

Eesti maalikunstis on metafüüsikuteks peetud Mari Kursimaad, René Kari, aga ka Lembit Sarapuud. Ja muidugi Kalev Mark Kostabit, kelle maalilaad omandas tunnusliku stiili pärast Giorgio de Chirico näituse külastamise 1982. aastal New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis. 

Võib esitada küsimusi niisuguse maalilaadi põhjuste ja allikate kohta. Kas see tõuseb esile valitud aegadel, mil sõnaline eneseväljendus on kuidagi pidurdatud, mil ühiskonnas on toimumas põhjalikke ümberkorraldusi, aga need pole veel piisavalt valmis küpsenud, mil välise pinna all on miskit keemas, ometi pole võimalik mitte millelegi otseselt osutada, mil ühiskonnas valitsevad teatud keelud või tabud? Kas siin on midagi tegemist ka kunstniku enda õhkõrnade saladustega, millest ta ise ei pruugi olla teadlikki, aga mida võiks püüda esile tuua psühhoanalüütik, kui ainult tal lubatakse?

(müüdud)Kuma 1
51. Mari Kurismaa Kuma 1 1990. Õli, lõuend 90 x 130 cm (raamitud) Alghind 6 900 Viimane pakkumine - Haamrihind -
K 10
52. René Kari K 10 1996. Õli, masoniit 75 x 75 cm (raamitud) Alghind 3 100 Viimane pakkumine 3 100 Haamrihind 3 100
K 8
53. René Kari K 8 1996. Õli, masoniit 75 x 75 cm (raamitud) Alghind 3 100 Viimane pakkumine 3 100 Haamrihind 3 100

KOLORIIDIPÕHINE MAAILMATAJU

Arvata on, et koloriidil põhinev maalitraditsioon Eestis pärineb paljuski 1920.-30. aastate Pallase koolkonnast Tartus. Ajalooline Pallas omakorda tugines Pariisi maalikoolkonnale, kus värvivalikut peeti ülioluliseks.

Värvide peenus ja õige värvitooni tajumine paletil sarnaneb rikkalike maitsete tajumisele gurmees, hedonistlikule hoiakule, mida tuleb ka võib-olla õppida, nii nagu värvivarjundite eristamist lõuendil. Kunstnik treenib aastakümnete jooksul silmi, et valida lõuendile või maalialusele kandmiseks rafineerituimad värvid.

Värvid kannavad maalil sõnumit, mille kunstnik on neisse pannud kas teadlikult või alateadlikult. Maaliline maalimine kannab omakorda sõnumit kunstniku juuresolekust, sooja inimkäe ja pintsli puudutusest. Millestki, mida praeguses kaasaegses kunstis ei peeta enam sugugi endastmõistetavaks.

Nii Aldo Hoidre kui Olev Subbi ja Enn Põldroos elasid poliitiliselt keerulistel aegadel, millest kunstnikud tulid välja võitjana. Kas pole kummaline, et elades suure osa oma elust töölisklassi riigis Nõukogude Liidus, kandsid nad maalikunstis edasi sisuliselt kõrgklassi väärtushinnanguid, suutes säilitada elurõõmu, mida tajume nende maalides tänini.

Musikaalne
54. Alo Hoidre Musikaalne 1990. Õli, kartong 69.4 x 69.3 cm (raamitud) Alghind 2 600 Viimane pakkumine 5 000 Haamrihind 5 000
Aprilliõhtu
55. Olev Subbi Aprilliõhtu 2003. Õli, akrüül, masoniit 90 x 120 cm (raamitud) Alghind 18 000 Viimane pakkumine 18 000 Haamrihind 18 000
Naine kaisukaru pojaga
56. Enn Põldroos Naine kaisukaru pojaga 2007. Õli, lõuend 65 x 95 cm (raamitud) Alghind 4 400 Viimane pakkumine 7 700 Haamrihind 7 700

VANA LINN

Miljard Kilk on hämmastava armastusega maalinud vanalinna vaadet talvel. Selleks peab Tallinna vanalinnas kohapeal aeglaselt ise elama, et vaadata mööda Tallinna kõige turistlikuma piirkonna turistlikkusest ning püüda tabada vanalinna hinge. Kargeid lumiseid müüre paitab talvine päikesevalgus, sinine taevas tundub põhjamaale nii tüüpiline. Arhitektuuris endas ei reeda miski sajandit, millal kunstnik elab, kõik tundub püsivat selles vaates muutumatuna ja samas täiesti elusana. Suurepärane, et maalis pole tehtud ühtegi katset olla humoorikas, nagu Miljard Kilgi loomingule üldiselt omane. Maal esindab heas mõttes tõsist fotorealismi, mis aitab silma ees hoida Tallinna vanalinna unikaalsust.    

Pikk jalg
57. Miljard Kilk Pikk jalg 2014. Õli, lõuend 82 x 127 cm (raamimata) Alghind 5 200 Viimane pakkumine 6 100 Haamrihind 6 100

MUNA METAFOOR

Varsti pärast Eesti vabanemist ja tsensuuri kadumist avaldas kirjastus Kunst 1996. aastal raamatu, mille aluseks oli Ilja Kabakovi, praegu New Yorgis elava nimekaima Moskva kontseptualisti käsikiri oma sõbrast, õpetajast ja ateljeenaabrist Ülo Soosterist. 
Kolmekeelse raamatu “Ülo Soosteri piltidest. Subjektiivseid märkmeid” VII peatükis teeb autor üldistuse Ülo kolmest metafoorist – kala, muna ja puu. Kabakov joonistas keset käsikirja ka ise kunstnikuna kalu, munasid ja puid, et paremini analüüsida Ülo Soosteri visuaalset mõtlemist. Ükski kunstiteadlane vist nii ei julgeks, aga kunstnikul on sageli suuremad vabadused. 
Kala, muna ja puu on Ülo Soosteril kujutatud abstraheeritud vormina, mis läheneb geomeetrilises mõttes ovaalile. Kala ja muna on Soosteril kujutatud horisontaalse ovaalina, puu (kadakas) vertikaalse ovaalina. Nii tõlkis kunstnik kodusaarelt Hiiumaalt kaasavõetud arhailised ja ürgsed kujundid oma kaasaja eesliinil sammuva modernistliku kultuuri ja teaduse keelde. 
Kuna võib vast julgelt öelda, et Ilja Kabakovi käsitlus Ülo Soosteri töödest on parim, mida võib lugeda, siis tsiteerigem Kabakovi (lk 110-111): “Aga me rääkisime juba muna tunnetamise kakspidisusest, eripärast, mis seisneb selles, et ühtaegu on tunnetatavad tema sisemus kui ka pealispind, ühtaegu võib vaadelda tema sügavust ja faktuuri. See efekt, ühtaegu elamus peaaegu krobelisest pinnast ja lõputust salapärasest kaugusest, mida avastame ühes ja samas kohas pildil, see peadpööritav tunne, et me oleme ühtaegu nii siin kui ka kusagil kaugel, et oleme “kõikjal”, nii sees kui ka väljas, annab meile erilise taju, et oleme justkui  k o s m o s e  s e e s  j a  t e m a s t  v ä l j a s, et kogu mitmepalgelist kosmose kujundit võib mõista kui “keha”, kui elusat pulseerivat keha, millel võib ehk olla muna vorm!”
Seoses toonase kaasaegse rahvusvahelise kunstiga tõstab Kabakov Soosteri kõrvale mõningaid teisigi kunstnikke (lk 36): “Minu arvates olid sellele probleemile lähedale jõudnud Yves Klein, Baziotes ja Dubuffet.” 
PS. Muna tähistab uue elu algust, see on kui kaitsev kapsel ühele alles arenevale organismile. Munal on oma roll ka kunstiajaloos, kuna seda vormi võib pidada täiuslikuks looduslikuks disainiks, millele inimesel vähe lisada. Nii mõtlesid vanad kreeklased, kes, otsides kunstis ideaalikategooriat, lähtusid amfora ja teiste vaasitüüpide disainimisel just muna kujust. 

Viidatud: Ilja Kabakov. Ülo Soosteri piltidest. Subjektiivseid märkmeid. Kirjastus Kunst, Tallinn, 1996.

Teos on reprodutseeritud näituse "Forbidden Art: The Postwar Russian Avant-Garde" kataloogis, 1998, lk 85. Näituse raames on teost eksponeeritud näitusesaalides üle Ameerika Ühendriikide (Portland, Stanford, San Diego, Albuquerque, Boston, Wyoming, Miami, Minneapolis, Pasadena, Greenwich, Gainesville) ning ka Moskvas, Tretjakovi galeriis ja Peterburis, Riiklikus Vene Muuseumis.