Sensoorsed aistingud

Hea kunst kõnetab ikka ja jälle vaataja kõiki tajusid ja meeli, tundeid, emotsioone, tuues välja meie inimeseks-olemise sügavama kogemuse. Väike ekskursioon läbi 20. sajandi eesti graafika toob välja piisavalt erinevaid tundeid, millega suhestuda. 1930ndate aastate Ferdi Sannamehe joonistus astub dialoogi siinsel oksjonil jõuliselt esindatud Eduard Wiiralti graafikaga. 1950ndatest aastatest pärit Ilmar Torni ja Evald Okase teosed kannavad hämmastaval kombel ajastu esteetilisi tunnuseid, mis on juba järgmisel aastakümnel nende samade kunstnike loomingust kadunud.

1960ndad aastad on siinses valikus kõige mahukamalt esindatud – Edgar Valteri, Jüri Arraku, Erich Pehapi, Evald Okase, Herald Eelma, Heldur Laretei, Henn Roode, Sándor Sterni, ilmselt Karin Lutsu teostes. Pole ka ime, seda aastakümmet mäletatakse erilise vabanemise ajana. 1970ndaid aastaid esindavad Tõnis Vindi ja Leonhard Lapini teosed. Ning viimaks 1980ndad aastad, kust pärineb üks stiilne teos Kaisa Puustakilt.

Jalutamine maal

Kui 19. sajandi lõpu Pariisis jalutavat kõrgklassi meest on hakatud nimetama flanööriks, siis Eesti suvises maastikus jalutava flanöörina võiks käsitleda tuntud romaani- ja filmikangelast Nipernaadit. Kalju Kiisa 1983. aasta film „Nipernaadi“ põhines August Gailiti romaanil „Toomas Nipernaadi“ ning seda iseloomustatakse raamatututvustuses nii: „Alates esmailmumisest 1928. aastal on teos vallutanud ühe südame teise järel.”

Siinne valik teoseid võiks kokkuleppeliselt ollagi „jalutamine maal“. Traditsioonilisi loodusvaateid esindavad Karl Tael, Jaan Grünberg, Eerik Haamer, ent ülekaalus on seekord teatud esteetikat või sümbolismi kandvad teosed Kaljo Põllult, Tõnis Vindilt, Allex Kütilt, Silvi Liivalt, Urmas Ploomipuult, Peeter Mudistilt, Ernst Tiidolt ja Leopold Ennosaarelt. Kõik nad lähtuvad ühel või teisel tasandil loodusest, leides sealt vaimset kosutust.

Jalutamine linnas

19. sajandi lõpu Pariisis oli linnas jalutaja kohta käibel oma termin – „flâneur“ ehk eesti keeles „flanöör“, mida Lauri Leesi on kirjeldanud kui „üksikut uitajat“. Kultuurinähtusel pole siinkohal mõtet peatuda, liiati kui see on läbi 1960ndate prantsuse kunsti kandunud ka meie tänapäeva kunsti ja saanud uusi tähendusi. Küll aga tohime üle võtta linnas jalutamise põhimõtte kui sellise oksjonitööde vaatamisel. 

Siia gruppi on kureeritud linna kujutavad teosed, mis võimaldavad jalutada läbi aastakümnete ja riikide ja maade. Alates Jaapanist ehk Kyotost Illimar Pauli tušijoonistuses kuni Itaalia ehk Roomani Mare Vindi esteetikas. Saab jalutada pommitamis-eelses Tartus Erich Pehapi litograafia vahendusel ning sõjajärgses Tartus Richard Kaljo puulõike kaudu. 

Põhiliselt on kunstnikud ise jalutanud aga Tallinna vanalinnas, kujutades seda kas avangardistlikult nagu Märt Laarman ja Leonhard Lapin või realistlikumalt nagu Evald Okas, Günther Reindorff, Ernö Koch, Märt Bormeister, Maret Olvet, Olev Soans. 

Et linnas jalutamise üle võib ka edukalt nalja visata, tõestab Toomas Kuusingu litograafia.

Söödav-joodav

Toit ja jook on igaühele kõige lähedasem intiimsem valdkond, ent ometi on nad alati midagi palju rohkemat, kui üksnes eluks vajalikud lähteained ja rüübe. Toidu ja joogiga on seotud ühiskond, kultuur ja etnograafia. Eesti kunstnikud on valinud toitu ja jooki kunstis kujutamiseks üllatavalt vähe, ja nii läbi aastakümnete. Kas märk tagasihoidlikust lähtematerjalist, millestki, mida on alati peetud liiga endastmõistetavaks, igavaks ja tavaliseks, mis ei vääri kunsti seisukohast tähelepanu?

Siia gruppi on koondatud kuue kunstniku teosed läbi kuue aastakümne, esindades väga erinevaid tõlgendusi toidust ja joogist. Alustades Richard Kaljo ekstravagantsest puugravüürist „Kohvikus“ (1961), mis esindab prantsuse kohvikukultuuri nõukogulikus töölislinnas Tallinnas, ja lõpetades Erich Pehapi filmiliku joonistusega „Lauas“ (dateerimata).

Paul Liivaku puugravüüril „Seenelised“ (1939) toimub alles seente korjamine metsas, samas kui Avo Keerendi („Kompositsioon kolme rohelise viljaga“ 1985) ja Gusta Raua („Natüürmort“ 1960ndada) teostes on looduse viljad jõudnud juba kodulauale.

Pretsedenditu on oforttehnikas Priit Pärna „Flopp“ (1984), ühtaegu  karikatuurne ja tõsine metafoor toidulaua ümber toimuvast, seoses inimsuhetega.

Teoste stiilid, tehnikad ja laadid võivad olla kõik erinevad, nagu ka teoste sõnumid. Ent nii palju, kui on inimesi ja rahvaid ja toite, sama palju on ka arusaamu ja kujutusviise.

Mängimine, mängulisus, muusika ja tants

Pidu ja lõõgastus lööb katkestuse argiellu. Mängulisus esitab väljakutse tõsimeelsusele. Helilained joondavad ruumis tähelepanu hoopis teistmoodi. Siinses valikus on mitmeid versioone muusikutest ja pillidest, olgu akordionist, flöödist, tšellost või linnukujulisest laste mänguasjast. Ajateljel jõutakse 1920. aastatest 1980. aastatesse. Kõik kunstnikud on tunnustatud eesti klassikud, kes kuulusid oma tegevuse kõrgajal kunstielu keskmesse, alates Märt Laarmanist ja Ott Kangilaskist kuni sõjajärgsel 1960. aastatel esiletõusnud võimsa põlvkonnani, kuhu kuulusid Jüri Arrak ja Vive Tolli, Marju Mutsu, Concordia Klar, Evi Tihemets, Marje Üksine, Silvi Liiva. Nad kõik konstrueerisid kunsti abil endale maailma, mis oleks mõeldud inimesele, mitte riigile ega impeeriumile kui sellisele. Ilmar Torn pööras tähelepanu korraks vaikusele, millest John Cage tegi teatavasti kogu oma avangardmuusikaloomingu keskme New Yorgis.

-