Uudised > KUNSTIKLASSIKA OKSJON SÜGIS 2019

KUNSTIKLASSIKA OKSJON SÜGIS 2019

696.t2.jpg

Haus Galerii sügisoksjon toimub 31. oktoobril, kell 20.00, galerii ruumides. Selle oksjoni peateemaks on maastikud, millele ka oksjoni tutvustuses enam tähelepanu pöörame. 

IKKA MEIE LOODUSMAASTIKUD

Tekst: Piia Ausman 

Maastikud, maastikud, loodus – just see on käesoleva sügise oksjoniteoste valiku peateema. Jalutan galeriis ja vaatan maastikke seintel, lehitsen kataloogi ja joonistan silmadega kontuure hajusatele teeservadele piltidel, mõeldes, kas võiksin olla isegi neist mõndapidi kõndinud. Väike Eestimaa – kõik meist võivad sattuda millalgi kõigile sinu teedele. 

Selle oksjoninäituse maastikud siin kannavad kunstnike samme läbi enam kui saja aasta. Ants Laikmaa leivamust põld Võnnus, mille kauges veeres talu – põld on sellel pildid talust olulisemgi. Pisut aega tagasi sattusin Jäneda mõisa, kus olid väljas 25 parimat fotot, konkursi võidutööd, mis jäädvustasid talusid Baltimaades. Karge romantika. Näitust saatis tekst, mis sõnastas taluinimese olemust, kelle jaoks olulisim nii külvates, lõigates, istutades kui korjates ei ole mitte saak kui tulemus, vaid viis, kuidas saagini jõutakse. Oluline on mõista looduse rütme ja stiihiat, sellesse sulanduda, sellega kaasa mängida, seda elada.

Eesti kunstike loodud maastikke vaadates näib oskus maalida selle pärisolemust niisama loomulik nagu hingamine. Mis iganes maalilaadi või tehnilist võtet keegi ka ei kasutaks, on maastike meeleolu ja emotsioon sügavalt tajutav. Loodus on siinse kultuuri eneseväljenduse lahutamatu osa otsekui igaveseks. Toomas Vint maalib ideaalmaastikke tänagi. Tema tööd on näited sellest,  kui respekteerivalt me peaksime looduskeskkonda suhtuma, et iga inimlik jälg, ehitis või konstruktsioon mõjuks selle orgaanilise osana. Niisama nagu Richard Sagritsa rannavaadetel 1950ndatest, sulanduvad kalurid piltidel mere värvipaletti ja koloriiti loomulikkusega, mis annab tunnistust kunstniku võimest kujutatavat erilise sügavusega mõista. Sagritsa nimekaimu Richard Uutmaa meeledki on olnud maastikele – aga eelkõige meredele – avatud läbi kogu tema loomingu. Uutmaa ja meri on saanud eesti kunstis sünonüümiks. Kui Tartu ja Lõuna-Eesti kandis maalinud Võerahansu tajus metsade rohelist tumedast hõbedani, siis Uutmaa nägi merd kahkjast kahvatusest rõkkava siniseni. Niisama nagu Andrei Jegorov armastas aimata esmalt pigem õhustikku kui kompositsiooni, mida ruum atrakteeris. Kunstnikud Burmanid, isa ja poeg, aga sidusid linna ja loodust akvarellitehnika tundlikkusega. 

Ilmselt ei ole liiast öelda, et loodus on inspireerinud eranditult pea igat eesti kunstnikku, selle ühes või teises ilmingus ja puudutuses, olgu siis pildi servast servani kulgev maastik või mõne lille puudutus ühetoonilisel foonil, nagu seda tegi Malle Leis. Tema töödel saavad õied ja viljad vormilt ja sisult täiesti teise mõõtme. Leisi loodusesaadused on heas mõttes isekalt värvikad persoonid, kes ootavad õiglast tähelepanu. 

Loodus ja selle rikkalik reaalsus on kunstnike jaoks oluline allikas tegelemaks ka loomise tehnilise problemaatikaga. Kunstis paljukõneldud valgused, varjud, stiilid, laadid, pintslilöökide tihedus või hajusus, maalipinna pastoossus või kergus – looduse kujutamine annab kõige sellega mängimiseks palju võimalusi, et sünniks midagi, millel on juba omaette iseseisev väärtus: suurepärane teos kui parim kontsentratsioon hetkel nähtust ja tajutust. 

Jäägugi need teosed nüüd juba vaatajale endale kogeda kas hetkena näitusesaali seintel, loona kataloogis või alatiseks omas kodus.

VAATA OKSJONIKATALOOGI INTERNETIS SIIT 

< tagasi